Vaataja suudab samastuda
Peategelasi ühendab püüdlus saada hakkama meestena, elukaaslastena ja, nagu pealkirjastki aimata võib, isadena. Tänapäevale omaselt on sarjas esindatud mitmed erinevad peremudelid – on n-ö traditsiooniline perekond, lesestunud üksikisa, moodne kärgpere ja ootamatult oma lapsest teada saanud elunautleja. Kõik on erinevad, aga siiski perekonnad. Ja ükski neist pole õigem kui teine.
See eriilmelisus annab võimaluse vaatajatel leida midagi, millega samastuda ja see ilmselt ongi üks põhjustest, miks sarja esimene osa sotsiaalmeedia põhjal nii hästi vastu võeti. Teema on lihtsalt nii eluline ja igapäevane, et igaühel tekib rohkemal või väiksemal määral võimalus end või oma perekonda ära tunda. Olgu selleks siis lastekasvatuse olme, läbisaamine eksiga, tülikas naaber, õdede-vendade vaheline nääklemine või hoopis midagi viiendat.
Tuttavad olukorrad ja inimlikud karakterid teevad sarja vaatamise meeleolukaks ning ka muidu kulgeb seriaal hoogsalt, haarates kaasa juba esimesest hetkest, sest intro mõistmiseks sa lihtsalt pead edasi vaatama.
Tempot aitab hoida ka see, et ekraniseering on ülesehituselt küllaltki vaheldusrikas, sest pilt hüpleb ühelt perelt teisele, sidudes need vahepeal terviklikuks kompotiks. Ühest perekonnast ei jõua veel ära tüdinedagi, kui juba järgmise juurde hüpatakse, nii et esimese osa jooksul õnneks igav ei hakanudki.
Hea näitlejatöö ja stsenaarium
Kaasahaaravaks teeb režissöör Anna Stepanova sarja seegi, et stsenaarium, mille kohandas eesti keelde Ott Sepp, on hästi kirjutatud. Karakterid ja dialoogid on läbimõeldud, pakkudes parajalt huumorit, ent mitte liialt labaseks minnes. Ja loomulikult annavad näitlejad ka dialoogi väga hästi edasi