Kaaslase valimisega kaasnevad alati riskid. Kuid kohata nii paljusid vaatajaid fantaseerimas armusuhtest mõrvamaia jälitajaga, naljatlemisi või mitte, on naljast väga kaugel. Kommentaarides helisevad ihalevad noodid hoolimata sellest, et see sinihabe piinab, tapab ja tükeldab kehasid igasuguse kahetsustundeta.

Ühes “You” fännigrupis esitatud küsimuse peale “Kes teist tahaks Joe’ga kohtama minna?” tõstis peaaegu iga teine käe püsti. Isegi paljud keeldujad tunnistasid, et teevad seda väga raske südamega. 

Ei saa muidugi alahinnata karakteri autorite ja osatäitja võrratu töö rolli selles tuhinas, kuid sellegipoolest mõjub sotsiopaadist retsidivisti järele himulemine kurioosselt. 

Näitleja Penn Badgley on ise oma ekraanitegelase kõige varmam hukkamõistja ning peab tihtilugu tema austajannadele meelde tuletama, et Joe ei ole lihtsalt üks õnnetu hingeke, kes otsib armastust. Ta on kurjategija, kes kujutab endast ohtu kogu ühiskonnale. Sarja keskne kuju elab omaenda psühhootilistes pettekujutelmades, kuid mõned naised näevad nartsissisti asemel unelmate printsi. Kuidas see küll niimoodi läks?

Kui paljude jaoks viitab “You” tegelastega samastumine ning eriti Joe järgi õhkamine hullumeelsusele, siis professionaalide sõnul pole see õnneks nii ebanormaalne, kui esmapilgul võib näida. Leidub mitmeid psühholoogilisi tegureid, miks vaatajal ei saa temast ja ta tapatalgutest küllalt.

Tuleb tuttav ette

Sari ei põhine küll tõestisündinud lool, kuid jälitajalaadne käitumine on küllaltki levinud nähtus. Hinnanguliselt langeb iga kolmas naine ning iga kuues mees elu jooksul mingil viisil ahistava jälitamise ohvriks.

Valdavalt kogetakse soovimatut piiramist enne 25. eluaastat ning enamasti on tegu tuttava isiku või romantilise (ka endise) partneriga. 

Rahuldab fantaasiaid

Joe Goldberg on karikatuurselt vastupandamatu meesterahvas. Ristid on (peaaegu) kõigis romantilise kangelase lahtrites: mõtlik ja suuremeelne, humoorikas luulelemb, kes väärtustab tingimusteta armastust lausa kinnisidee tasemel. Enesekeskses maailmas tunneb enamik inimesi puudust sedalaadi pühendumusest ja lojaalsusest, mida Joe eksponeerib.

Sala-ahistajale tundelise värvingu andmine peegeldab hoogsalt muutuval suhtemaastikul romantilisi ideaale. Seksikas võõras, kes ei mõtle muust, kui vaid sinust – tundub olevat fantaasia, mis läheb kaubaks igast soost inimestele.

Ehkki seriaal sellele just osutabki, et päriselus ei mõju jäägitu tähelepanu ilmtingimata hellitavalt, tajub teatud vaatajaskond seda ikkagi luulelisena. “Keegi, kes mõtleb su peale kogu aeg” kõlab kui üksinduses vaevleva hinge ülim unelm.

Keskendumine positiivsusele

Aktiivselt kaaslase otsinguil vaatajaskonnale paistab Joe nagu iga teine kutt, kellel on kodutöö tehtud: jälgib silmarõõmu kontosid, on välja uurinud, mis talle meeldib, oskab õiged lilled valida ning justkui möödaminnes lemmikraamatu pealkirja mainida. 

Tänapäeva mõistes ei teegi ta guugeldades ja Instagramis luurates ju midagi sellist, mida kõik teised ei teeks. Paljude jaoks on kaaslase või ihaldatu kergekujuline piidlemine üsna igapäevane tegevus. See on ka põhjus, miks seaduserikkujal õnnestub peita end täiesti nähtaval kohal.

Tuimestav efekt

Sotsiaalmeediast on saanud aktsepteeritud tööriist huvi pakkuvate inimeste ja teemade jälgimiseks, vestluste algatamiseks ning oma visiitkaardi pidevaks uuendamiseks. Iga Joe-taoline osav manipulaator teab, milliseid nuppe vajutada, kuna kõik ulatavad ise selleks vajalikud vahendid. 

Avalikul platvormil isikliku päeviku pidamist nähtaks märksa süngemates toonides, kui seegi poleks tänaseks juba normaliseeritud. “You” on selles mõttes hädavajalik psühholoogiline põnevik, et juhib tähelepanu võimalikele tüsistustele. Keskkond, milles igapäevaselt viibime, võib muuta ebasoovitava käitumise suhtes vähem tundlikuks.  

Romantikakriisist sündinud täiuslik kaabakas

Suhtluse kolimine internetti muutis kohtingumängud üheplaaniliseks ja monotoonseks. Eelkõige pealiskaudset suhtumist kogenu võib läbimõeldud tegevuskava ja kaelamurdvat tähelepanu detailidele tõlgendada kindlate kavatsustena. 

Joe “kaitsvad instinktid” ning valmisolek oma armastatu nimel (ka sõna otses mõttes) kas või tappa võivad meeliülendavaid tähelepanuavaldusi mitte kunagi kogenud vaatajas tekitada igatsuse ka oma elus taolisi püüdlusi kohata. 

Toksilised väärarusaamad

Hurmava ahistaja tegelaskuju köidab mitmetahulisusega – sarmikas, tähelepanelik ja aateline, kuid samas ka sadistlik, salatsev ja valelik. Temaga on kohati võimalik sarnasusi leida, kuna armastada ja armastatud olla soovivad ju kõik. Paljud tahaksid muuta oma harjumusi, et saada “iseenda parimaks versiooniks”.

Põhjuseid, miks Joe Goldberg erinevalt teistest sarimõrvaritest poeetilise kangelasena paistab, leiab ka tapamotiividest. Peamiselt ikka armastus … Laiemalt vaadates on küll ilmne, et timukatöö teenib vaid isekat eesmärki ega ole sugugi põhjendatud pelgalt sooviga südamedaami kaitsta. 

Kuid vaataja jääb uskuma, et need “õnnetused” juhtuvad kogemata. Kinnitab Joe’gi ju seda – Penn Badgley teravmeelselt sulnil hääletoonil – oma sisemonoloogis. Kui tema narratiiv endasse kisub ning hakkabki tunduma, et lugu jutustab mehest, kes püüab end muuta, on loits mõjuma hakanud. 

Vägivaldse kuju võlu

Enamik Joe’sse armunud naisi on täiesti teadlikud, et ta on ohtlik. Piisaks ühest valest liigutusest, et lõpetada puuris või mulla all. See pole aga nende jaoks kriitiline, sest on kirge jahtides ja vägivallaga riskides probleemsete meestega harjunud.

Sümpaatiat võib tekitada fantaasia nautida paha poisi veetlust ilma tagajärgedeta. Ka väärkohtlemisest tingitud madala enesehinnangu ja maadligi ootuste nõiaring tõmbab ligi kurikaelu.

Roimarid muudab mõne jaoks atraktiivseks Bonnie ja Clyde’i sündroom – hübristofiiliat (tõmmet kurjategijate vastu) võib esile kutsuda vajadus tunda end tervendajana. Tutvustades traumat, mis viis esimese tapatööni, kujutati vägivaldset isa tulistanud poissi ema kaitsjana. Haavatud kohti nähes võib vallanduda päästjakompleks koos tungiga vaesekesele hoolitsust pakkuda. 

Moraalne korruptsioon

Kahjuks keskendubki inimkond üha enam oma isiklike vajaduste rahuldamisele, mitte sedalaadi suhete kultiveerimisele, millest võidaksid kõik. Kui see on moraalselt läbi põimunud mõne (isiklikust vaatenurgast lähtuva) põhjendatud tundega, võib ülekohtuse käitumise välja vabandada. Teistele kannatuste valmistamist peetakse arusaadavaks ja vastuvõetavaks, kui õnnestub sellele mõni õigustus leida. 

Joe lapsepõlve ilmestavad hülgamine ning lähisuhtevägivalla ilmingud. Ema hoolimatusest jäi poja südamesse täitmatu janu kiindumussuhte järele. Taustalugu teades on lihtsam mõista, patoloogiast mööda vaadata ning nähagi vaid katkist kannatajat. Eirata ebainimlikke tegusid ning hinnata selle asemel žeste, millest jääb mulje, et tegelikult poiss siiralt hoolib tütarlapsest. 

See tõstatab omakorda küsimuse empaatiast: kas meil peaks sellisest inimesest kahju olema, hoolimata kõigest, mis ta on korda saatnud? Ükskõik kumb vastus kõneleb rohkem vastaja enda kohta.  

Idealiseeritud mehefiguur

Vaimse tervise teemade destigmatiseerimise käigus on muututud psüühikahäirete suhtes sallivamaks: “haiget saanud inimesed teevadki haiget”. Omaksvõetud uskumused ja ühiskondlikud normid panevad alateadlikult uskuma, et Joe Goldbergi eksisammud on kõigest jõu ja armastuse väljendus.

Sarimõrvareid Charles Mansonit ja Ted Bundyt nähti ju ka mitte manipulatsioonimeistrite, vaid eelkõige hüpermaskuliinsete, võimsate ja karismaatilistena. 

Näitleja valik

Netflix tõestab taas, et ühiskond üritab küll ohtliku armastuse ja toksilise maskuliinsusega arveid õiendada, kuid ihaldab samal ajal sedasama paketti, milles ta sageli tuleb: heas vormis ja hunnitult šarmantne. 

Erinevalt päriselu-kõrilõikajatest ei mõju Penn Badgley eemaletõukavalt, vaid nagu ideaalne poiss-sõber. See detail võib ekraanikangelasele üle kandudes mõjutada vaataja suhtumist. Et piltilusatele mõrtsukatele jagub rohkem kaastunnet, annab märku ka publiku kallutatusest omaduste suunas, mis muudavad inimlikustamise mugavamaks. 

Oleks huvitav teada, kas inimtapja teatud positiivseid aspekte suudetaks märgata ka siis, kui ta ei meenutaks välimuselt nii väga üht mesihäälset kitarriga trubaduuri. Kas mõjuks see persoon relvitukstegevalt, kui teda vaadates ei kerkiks kujutlustesse John Mayer ümisemas “Your body is wonderland …” 

Toksilised väärarusaamad

Sari teeb küll põnevat tööd näidates, kui seotud on vaimne tervis arusaamadega romantikast ja armastusest, kuid ennekõike tuleneb vaataja kiindumus Joe Goldbergi ikkagi Netflixi enda muljetavaldavast võimest vaatajat psühholoogiliselt mõjutada. 

Tasub mõelda, miks on seksika maniaki kujund popkultuurile nii inspireerivalt mõjunud. Kas sellised sangarid ei muuda meid ümberpöördult barbaarsuste suhtes tolereerivamaks? 

Edasi saab minna vaid hullemaks

Õnneks purustab “You” neljas hooaeg lõplikult illusiooni, nagu püüaks Joe end parandada. Staarmõrvar teeb küll pealtnäha pingutusi kohanemaks uue identiteedi ja eluga Londonis, kuid paljastab lõpus oma tõelise, tülgastava pale.

Marienne’i piinamine peaks veenma ümber iga viimasegi, kes veel uskus, et sisimas on Joe hea inimene. Sellel kriminaalil puudub võime armastada. Ta soovib kõigest oma hälbele tunnustust leida.

Raske on järge pidada, kui palju elusid on ta juba võtnud, kuid neljanda hooaja lõpus jõuab Joe täiesti uuele tasemele. Püüdnud lõhestunud isiksuse abiga tükk aega tapahimu alla suruda, otsustas ta sellega viimaks rahu sõlmida ning tunnistada, et on tegelikult väga vilunud timukas. Moodsa enesearmastuse võidukäik?

Enese aktsepteerimine sellisena, nagu ta on, võõristab aga vaatajaid. Vaest ja valestimõistetud vastu tahtmist tapjat, kellele kaasa tunda, enam ei ole. Miljardärist tüdruksõbra kaitse all on puhtaks küüritud mainega Joe Goldberg sama hästi kui puutumatu ning ütleb otse välja, et nüüd läheb rappimine veelgi libedamalt. 

Kõrvaldame retsidivisti

Joe on muutunud vastikumaks kui kunagi varem ning poleks kahju teda enam mitte kunagi näha. Siiski, lasta lool lõppeda sarimõrtsuka triumfiga, poleks ka kõige meelepärasem lahendus. 

“You” jätkumisest pole veel ametlikult teatatud, kuid kuna tegu on ühe Netflixi suurima hitiga, on see pigem vältimatu. Kuigi leping on sõlmitud kuueks aastaks, on ka peaosa kehastav Penn Badgley väljendanud soovi, et järgmine (viies) hooaeg võiks jääda viimaseks. 

See pole selline seriaal, mida pikendada vaid suure menu tõttu. Antikangelasele on võimalik kaasa elada ainult seni, kuni pole kahtlust, et viga on temas endas. Külmavärinaid tekitavale parandamatule inimröövlile ei ole mõtet lunastust loota, vaid teda ennast tuleb luku taha keerata. 

On aeg Joe Goldberg kahjutuks teha.