Et seda lõksu vältida, kolib seriaal igal hooajal uude paika ning muudab formaati. “You” teine hooaeg paljastas Los Angeleses toimunud tapatalgute peakorraldajana hoopis antikangelase uue armastatu (pasliku nimega Love), ning et veelgi rohkem piirkondlikke varjundeid lisada, oli kolmas hooaeg justkui “Silicon Valley” sugemetega “Meeleheitel koduperenaiste” satiir. 

Nüüd on kirjandushuvilisest sarimõrtsukas Joe Goldberg – omaenda mõrva lavastamise järgselt – leidnud pelgupaiga Londonis ja sattunud enda sõnul kõige madalama kvaliteediga literatuuri liiki: hiljuti ilmunud neljandas hooajas kulgevad tema uskumatud seiklused Agatha Christie stiilis mõrvamüsteeriumi võtmes. 

Soovist seda ülevaadet lugeda, võib eeldada, et oled esimesed viis episoodi juba ära vaadanud (teine osa saabub Netflixi 9. märtsil). Kui ei, siis nüüd on viimane aeg pooleli jätta ning esmalt sarja vaatamisega järgi jõuda – tulemas on suured spoilerid.

Võid edasi lugeda

Ikka veel siin, super. Kiire tagasipõige: põletanud tülika tapmisharjumuse tõttu kodumaaga kõik sillad (sh maja koos abikaasaga ja kaks oma maha raiutud varvast) lendas Joe kolmanda hooaja lõpus Pariisi, et saada puhkust abielust, lapsest (kelle poetas tuttava geipaari ukselävele) ja mis kõige tähtsam – iseendast. 

Jälitades enda viimast sundmõtete ohvrit Marienne’i Pariisi kaudu Londonisse, vahetas ta pesapallimütsi pintsaku ja lipsu vastu ning on kehastunud nüüd ülikooli kirjandusprofessoriks Jonathan Moore’iks. 

Parandamatu romantikuna soovib ta vägivaldse mineviku seljataha jätta, teha oma ihaldatu meeleheaks veretut akadeemilist karjääri ning elada eeskujulikku elu raamatute seltsis. Kuid silmapaistmatu õpetaja Joe – vabandust, Jonathani – ellu saabub tüütu kolleegi kaudu soovimatult hoopis terve rida uusi värvikaid püsikliente. 

Kutsume professor Jonathani mugavuse huvides siiski Joe’ks edasi, sest nüüdseks on tal juba liiga palju varjunimesid, et järge pidada.

Trafaretne krimka: peole koguneb kirju seltskond ja hommikul leitakse üks külalistest tapetuna.

Iseendast vaimustuses eliit

Tänutäheks sõbrannale (galerist Kate) appi tõttamise eest veab kaasprofessor Malcolm Harding Joe vastu tahtmist linna kõige eksklusiivsemasse klubisse, kus tutvustab talle oma eranditult ülijõukatest snoobidest koosnevat sõpruskonda, kes kõik tunduvad üksteist vihkavat. Nagu põline ameeriklane klubis ringi vaadates kommenteerib: “Kui siin plahvataks pomm, langeks Suurbritannia SKT kohe kümme protsenti, kuid asi võiks olla seda väärt.”

See rühm tegelasi toob välja kõik noore Briti eliidi stereotüübid: sihitu, pinnapealne, imagole ja päritolule kontsentreeritud ning kasutab oma klassi staatust nautimaks tabloidi- ja sotsiaalmeediastaari elu. 

Grupi kesksete tegelaste seas on rikas ja kuulus aristokraadist seltskonnakaunitar (Lady Phoebe), tema hõbelusikas suus sündinud panseksuaalne kavaler (Adam), õhku täis Nigeeria printsess (Blessing), Hiina miljardäri laisklev järelkasv (andetu kunstnik Simon ja tema Instagrami modellist õde Sophie), reaalsustajuta empaatiavõimetud aristokraadid (Roald, Gemma ja Connie) ning kirjanik, kes kandideerib linnapeaks (Rhys Montrose). 

Lugu saab hoo sisse, kui elupõletamises kogenematu peategelane ärkab pärast pöörast olengut oma kodus diivanil absindipohmellis, õlgadel kellegi vikerkaarevärviline kasukas. Otsustanud Malcolmi koju aitamise eest mitte tänada – et temast ehk nõndaviisi ebaviisaka käitumise abil lahti saada –, keedab Joe kohvi ja suundub, tass käes, mõttes sellest sõgedast seltskonnast eemale. Tagasi rahuliku elu juurde. Söögitoast möödudes paistab aga, et Malcolmist on juba vabanetud … 

Saabus Euroopasse uue identiteedi ja elueesmärgiga, kuid leidis end jälle sealt, kus lõpetas, teadmata, kuidas sinna sattus.

Uus roll: detektiiv

Kuigi Joe ei mäleta, et oleks noa naabrimehe südamesse löönud, ei jää tal oma kombeid tundes muud üle, kui tegu omaks võtta ja laual vedelev laip talle omase vilumusega hävitada. Surnukeha maniakaalse tükeldamise kõrvale pakutakse ka pikaldast pilti lahkunu augustatud meheaust (prints Alberti rõngas), mis on vaimukas illustratsioon väljendile, millega kadunuke oma sünnipära kirjeldas: “Kuningliku perekonnaga külgnev.”

Kuid järgmisel päeval kohtab Joe oma siiani kõige äraarvamatumat vastast (kõrilõikajast abikaasa järel): suhtlusrakendust, mille allalaadimist ei mäleta. Ootamatult hakkavad ekraanile saabuma isekustuvad sõnumid, mille tundmatu saatja on väga üllatunud, et ei õnnestunudki professorit nii lihtsalt oma kuriteos süüdlaseks lavastada. 

Olles harjunud olema kõigist alati sammu võrra ees (ja ka jälitaja pikkuse võrra taga), toob šokk, et keegi teda jälgib, meie sarijälitajas esile täiesti uued omadused. Hirmus oma tõelise identiteedi paljastumise pärast asub ta detektiivi kombel välja selgitama, kes seltskonna liikmetest on mõrvar. 

See osutub aga keeruliseks, kuna teise maailmasõja aegsest motivatsiooniloosungist “Keep Calm and Carry On” on saanud brittide elustiil, rahva vaim, mis voolab soontes isegi siis, kui sõpru üksteise järel viiludeks ja kuubikuteks hakitakse. Kahtlased on nad kõik ja välistada ei saa kedagi. 

Kõrgid ja ebameeldivad

Tõugata sotsiopaadist mõrvar vastumeeli sõbrustama jäise Briti eliidiga oli “You” loojatest üleprahi nutikas. Noored kivinäolised aristokraadid on Joe’le kaelamurdvad vastased – esmakordselt pole tal võimalik lugeda mitte kellegi kaarte.  

Vihjena prints Harry kuningliku kasvatuse teemalistele paljastustele peab Kate monoloogi oma koolnukülmast lastetoast, kus oli igasugune emotsioonide näitamine keelatud. Võttes arvesse, et uued osad on lavastatud eelmistest veelgi humoorikamas võtmes, on tegu mõjuva ja läbitungimatu jõuga. 

Sõpruskonna ainus ameeriklane Adam kirjeldab tundeid tunda proovivate inglaste läheduses viibimist väga jubeda kogemusena. Mis on eriti irooniline, kuna varjab oma tõelisi tundeid mõnes mõttes teistest kiivamaltki. 

Kui sajab, siis kallab

Lootuses paljastada salamõrvar komistab Joe Adamit jälitades millegi veelgi intrigeerivama otsa: Lady Phoebe’i potensiaalne tulevane abikaasa harrastab salaja veesporti! Ja jutt ei käi mõnest olümpiaalast, eks ole (kuigi ta kasutab ujumisprille).

Kuldseid dušistseene kasutatakse filmides enamasti lihtsalt šokielemendina, kuid sedakorda on nende kaasamine õigustatud enamaga, kui vaatajas labasel viisil ebamugavust tekitada (mis on kõike muud arvesse võttes “You” puhul üsna erandlik). Olgugi need stseenid koomilised, ei mõisteta Adamit tema veidruste pärast hukka. 

Sellest vaatevinklist ei tundu isegi “Seks ja linn” “You” kõrval edumeelse sarjana, sest olles ise seksikolumnist, üritas Carrie Bradshaw vastikusest üle saada, pakkudes partnerile natuke leiget teed peale tilgutada või jätta kraanist vesi jooksma. Kättemaksuks kirjutas tema fetišist häbistava kirjatükigi. 

Lady Phoebe on aga samamoodi mitmes leemes keedetud ega anna hinnanguid, vaid asub ise tegutsema. Hoolimata sellest, kuidas teda ennast sealjuures koheldakse, ei taha Phoebe, et väljavalitu oma ihade pärast häbi tunneks. Vaatamata muudele puudujääkidele armastab ta oma kallimat viisil, milleks enamik pole sellest seltskonnast võimelised. Nii et kuldsel vihmal, nagu ka selle puudumisel, on Phoebe ja Adami suhte juures kõnekam roll, kui pealtnäha paistab. 

Otsi vihjeid

Võib tunduda imelik, et nii kogenud mõrtsukas nagu Joe ei suudagi välja selgitada, kes Eat The Richi mõrvar on enne, kui Rhys end ise paljastab. Klassikaline mõrvamüsteerium on lihtne formaat, mis ei nõua palju süvenemist, kuid ei maksa unustada, et “You” puhul on tegu siiski märksa intellektuaalsema sarjaga. Igas episoodis leidub ohtralt vihjeid ja sümboleid, mis võivad jääda esmapilgul märkamata.

Näiteks raamat, mille annab õpilane Nadia professorile lugeda, kannab pealkirja “Hea mees julmas maailmas”. Pole ime, et see mõjub kui magnet: Joe kasutab ju sama argumenti tapmiste õigustamiseks. Ta näeb end hea inimesena, keda kuri maailm lihtsalt sunnib äärmuslikesse olukordadesse. 

Autori rasked lapsepõlvekogemused on silmatorkavalt sarnased tema enda omadega ning Rhys kutsub Joe’d millegipärast “relvavennaks”. Teoorias võiks linnapeakandidaat ju vanade koolikaaslastega lävida küll, kuid ta ilmub Joe kõrvale istuma (ning hiljem metsas) otsekui õhust, ainsa inimesena, keda pole tutvustatud, ning esimene asi, mida väljendab, on põlgus sellesama seltskonna vastu.

Klubist lahkudes mainib kirjanik, et peab lendama Berliini intervjuusid andma. Võõrast kasukat tagastama minnes näeb Joe teda aga sealsamas Sundry House’is viskiklaasi taga istumas. Täiesti inimtühjas ööklubis. Hommikul! Rhys näib kohe tunnetavat, et Joe on millegagi hakkama saanud. Inimese kohta, kel pole aimugi, mis vahepeal juhtus, on kogu jutt liiga äkiline. 

Simoni ärasaatmisel tundub ta ainus siiralt leinav inimene, kuid hiljem vaat et õigustab sõbra surma. Isegi kui tulevane Londoni linnapea Lady Phoebe perekonna lossi põlema süütab ja nad koos Roaldiga keldrisse surema jätab, otsustab Joe sellest mitte kellelegi rääkida ning lubab temaga ise arved klaarida.

Õhku haihtuvad sõnumid

Kõige suurem vihje, et hoopis Rhys Montrose’i elu võib olla ohus, on aga juba teise episoodi alguses: ta küsib õhtusöögilauas Joe’lt, kas too tunneb end kehvasti. Kuuldes professorit lausumas: “Mul on okei,” on kogu laudkond segaduses. Neile näib, et Joe segas just Adami jutule sarkastiliselt vahele. 

Kõigi viie episoodi vältel, kus näeme neid omavahel vestlemas, ei paista ükski teine tegelane Rhys Montrose’i märkavatki. Kuigi see tegelaskuju kandideerib päriselt linnapeaks, ei jää kahtlust, et nende kohtumised leiavad aset vaid Joe ettekujutustes.  

Iga kord, kui ekraanile ilmub teade, on see Joe jaoks nagu märguanne. Ta justkui ootaks neid. Kuna read kaovad kohe pärast lugemist, võib Joe neid vabalt ette kujutada.

Vaatajatena on meie suurim nõrkus elada instinktiivselt kaasa Joe romantilistele püüdlustele ning soovile olla hea inimene. Loodame kogu südamest, et see tal lõpuks õnnestuks, ning unustame seejuures, et see kahjuks pole tema võimuses. Joe on antisotsiaalse ja nartsissistliku isiksusehäirega sarimõrvar, kellel puudub igasugune empaatiavõime. 

Oleks igati loogiline, et memuaaride lugemise käigus autoriga samastudes tekkis Joe’l uus kujutletav sõber ning ta korraldas kõik need asjad endale ise. Lõhestunud isiksuse sündroomi puhul tuleb ette episoode, millest hiljem mälestus puudub. Pealegi, ajal, mil mõrvad aset leidsid, oli Joe kas purjus, unine või äsja aknast alla kukkunud.

Samas oli ka Kate’il nii nähtav motiiv kui võimalus olla kõigi (siiani) kolme lahendamata mõrva toimepanija. Ka Nadia loos paistab olevat peidus rohkem kui näidatud. Samuti ei saanud vastust küsimus, mida Joe peol ikkagi Lady Phoebe’le ütles, mis tekitas sellise läheduse, et totaalsest autsiderist sai plaksupealt grupiliige. On, mida oodata, sest lähtudes “You” eelmistest hooaegadest, tõotab teine pool tuua veelgi mahlasemat huumorit ja ootamatumaid pöördeid kui algus.