Martin Liivand: suitsetamisest oleme loobunud, loobugem nüüd iganenud arusaamadest

Martin Liivand.Foto: Kalle Veesaar

Jaan Martinson kirjutab Delfis, et aeg on alustada globaalset võitlust koroona ajal populaarsust kogunud e-spordi vastu, kuna ekraani taga istumine ei ole noortele hea ja kokkupuutekohti “ausa” klassikalise spordiga on vähe.

Siinkirjutajal on keeruline Martinsoni argumente heaks kiita, eriti koroonaaja tingimustes, mil näiteks professionaalsed jalg- ja korvpallurid ning vormel 1 piloodid on aina altimalt ja avatuma meelega virtuaalspordi poole pöördunud.

Kui suitsetamine oli igand, millest ühiskond on avalikus ruumis õnneks suurel määral loobunud, siis loodetavast juhtub sama ka teiste ajale jalgu jäänud, näiteks e-sporti puudutavate arusaamadega.

E-spordi turniirid meelitavad kohale tuhandeid inimesi, kellele lisaks elab üle interneti mängudele kaasa veel miljoneid silmapaare.Foto: Liquipedia

Veri on halb. Elagu veri!

Üks põhilisi asju, mida e-spordile ette heidetakse, on mitmete võistlusmängude vägivaldsus. Seda teeb ka Martinson, heites koheselt kõrvale mängud, “kus on vaja endast maha jätta võimalikult suur laibahunnik”.

Eriti kõnekas on Martinsoni Teise ilmasõja ja tulistamismängude võrdlus: “Kui tapmismängud on mõne arvates sport, kas siis teine maailmasõda oli reaalajas toimunud maavõistlus Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel, kus hukkus 62 miljonit inimest?”

Selle kõrval on tegelik sport “aus ja reaalne”. Näideteks tuuakse korduvalt jalgpalliväljakul ninaluu murdnud Raio Piiroja, kes palliplatsil ehedat verd tilkus. Esile tõstetakse ka Ott Tänak, kes välgukiirusel kihutades päriselt ka oma eluga riskib ning on tuntavas, “ausas ja reaalses” ohus.

Hakkab jääma mulje, et ühele õigele spordisõbrale on veri ja vägivald siiski vajalikud teekaaslased. Õige adrenaliinilaksu saab kätte ikka siis, kui on olemas reaalne oht tegelikele inimestele. Kui veri voolab ja luud murduvad. Lapsi jalkatrenni saates peaksid vanemad silmas pidama Piiroja verist ja korduvalt paika väänatud nina ning Tänakule raja ääres kaasa elades mõtleme, et küll ta on ikka kõva mees, et auto üle katuse keeras, aga ikka edasi paneb!

E-spordi, kus verd jooksevad ainult tehislikud pikslid ja polügonid, lükkame üleolevalt kõrvale. Me nõuame ikka midagi “ausalt ja reaalset”!

Vägivald ei ole eesmärk omaette

Ülalmainitu on mõistagi liialdus. Füüsiline sport on ilmselgelt kasulik ja sellega võivad arusaadavalt kaasas käia vigastused. Kuid samamoodi on liialdatud ka e-sporti ja vägivalda puudutavad argumendid.

Lihtne fakt on see: jah, e-sport võib olla vägivaldne, ja sageli ongi. Üks populaarsemaid võistlusmänge, “Counter-Strike: Global Offensive”, (“CS:GO”) on tulistamismäng. Kuid me peame olema valmis mõistma, et sarnaselt klassikalise spordiga ei ole ka e-spordis vägivalla kujutamine ja simuleerimine eraldi eesmärk.

Olenevalt inimesest saab näiteks “CS:GO-d” kirjeldada kahel viisil. Esiteks: tegu on tulistamismänguga, kus kaks viieliikmelist meeskonda kehastuvad terroristideks ja politseinikeks. Eesmärk on vastased kas maha lasta või kaardil kindlates kohtades pomm õhata. Teiseks: “CS:GO” on e-spordimäng, kus kaks viieliikmelist meeskonda peavad kaardil täitma spetsiifilisi ülesandeid. Võidab see tiim, kellel on kiiremad refleksid ja kelle taktikaline mänguplaan on parem ning oskab seda vastavalt vajadusele muuta.

Üks populaarsemaid e-spordimänge on “CS:GO”. Seda mängib maailmatasemel mitu eestlast.Foto: Valve

Toome kõrvale võrdluse ühe klassikalise, kuid samuti otseselt vägivaldse spordialaga – poksiga. Kas poks on sport, kus kaks inimest üksteist siniseks, vigaseks ja veriseks taovad? Või on poks intensiivset ja põhjalikku ettevalmistust nõudev taktikaline kassi-hiire mäng, mida ei ole mõtet taandada pelgalt üksteise märjaks plekiks tampimiseks?

Kui poksi puhul valiksid paljud tõenäoliselt teise variandi, siis “CS:GO” puhul ei ole ma nii kindel. Kuid ometi kehtib siin nii spordi kui ka e-spordi kohta sama seaduspärasus – asja mõte ei ole vägivald, vaid sportlik konkurents ja antud spordiala peensuste omandamine meisterlikul tasemel.

Ma ei tea kedagi, kes vaataks kreeka-rooma maadlust, MMA-d, vehklemist või judot hasardist vägivalla vastu. Ja ma ei tea ka mitte kedagi, kes elaks kaasa “CS:GO”, “Call of Duty” või “Overwatchi” võistlustele siirast verejanust. Just nagu teiste spordialade austajad, räägivad ka e-spordifännid omavahel taktikast ja mänguplaanidest, mitte laipadest ja verejugadest.

Ja muide, kui Martinsoni arvates saab tõmmata võrdusmärgi e-spordi ja Teise maailmasõja tapatalgute vahele, siis saab tõmmata samasuguse võrdusmärgi ka mitmete olümpiaalade ja ülejäänud inimkonna ajaloo vahele.

Mida Keres ütleks?

Martinson toob veel välja, et e-spordi kitsaskoht on füüsilise aktiivsuse puudumine. Õiget sporti tehes on kops ikka korralikult koos ja keel vestil. Väidetakse, et “kõige selle kõrval leidub paraku neid, kes kinnitavad, et e-sport liigitub päris spordi alla. Sealgi on vaja trenni teha. Mugavalt tugitoolis istudes.”

Rahvusvaheline olümpiakomitee on ametlikult spordina klassifitseerinud male, Hiina male, kabe, Go ja bridži. Käsi püsti, kes läheb ja parandab 1959. ja 1962. aastal Eesti aasta sportlaseks valitud maletšempioni Paul Kerese Vikipeedia lehte?

Kuid nüüd ajame me juuksekarva lõhki. Tõsi, sport on lai mõiste ja ei hõlma ainult füüsilisi tegevusi, kuid on ju täiesti tõsi, et klassikaliste spordialadega võrreldes nõua e-sport eriti kehalist aktiivsust. Vaevalt küll, et keegi Keresele või Gasparovile ette heitis, et nad noori jalgpalli mängima ei utsita, aga siiski – e-sport on istuv sport.

See ei tähenda aga, et e-sporti peaks suhtuma kui väljamõeldud lumehelbekeste tilu-lilusse, mille mängutööstus on noortele peale surunud, et panna neid rohkem arvutimänge mängima. Võrreldes näiteks Lääne-Euroopa ja Ameerikaga ei ole Eestis mängukultuur veel tugevalt kanda kinnitanud ja seetõttu on stigma mängijatest (ja ka e-sportlastest) kui ülekaalulistest vanemate keldris elavatest nohikutest lihtne levima. Kuid tõsiasi on see, et e-spordis läbiloomiseks läheb sarnaselt klassikalise spordiga vaja samuti pühendumist, pikki treeningpäevi, annet ja õnne.

Kõrgel tasemel e-spordimängude mängimine nõuab ülikiireid reflekse, mängumehaanika piinlikult täpset tundmaõppimist, suutlikkust hetkega reageerida pidevalt muutuvatele olukordadele ja võimekust meeskonnakaaslastega ellu viia kompleksseid strateegilisi manöövreid. See kõik nõuab tohutult harjutamist ja ka teatud füüsilisi soodumusi. Mina võin mängida “CS:GO-d” aasta aega iga päev kaheksa tundi järjest ja mu refleksid ei saaks ikka võrreldavaks Eesti parima mängija Robin Kooliga. Temal ja temasugustel on soodumus teha midagi, mida paljudel teistel ei ole.

Kõik see ei muuda muidugi fakti, et e-sport on istuv tegevus lihas arvuti taga ei kasva. Seda mõistavad ka mitmed e-spordiorganisatsioonid, kelle tegevuskavasse on kaasatud ka füüsilised tegevused. Näiteks saab tuua ka meie oma Nõmme Kalju, mille president Kuno Tehva rääkis eelmisel suvel e-spordi ja reaalse jalgpalli ühistrennidega alustamisest.

E-spordiga tegelemine ei pea tähendama seda, et füüsiline aktiivsus unustatakse ära. Robin Kool ja ühe maailma parima “Dota 2” meeskonna tartlasest kapten Clement Ivanov on tipptasemel professionaalid, kelle elu keerleb e-spordi ümber, ja ometi ei näe nad välja nagu stereotüüpsed keldrikollid.

Robin Kool (vasakul) ja Clement Ivanov on Eesti edukaimad e-sportlased.Fotod: HLTV/Liquipedia

E-sport ei kao kuskile

See ei ole prohvetlik ähvardus, vaid lihtne tõsiasi. Virtuaalspordi populaarsus on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud ja koroonaepideemia on seda kasvu tunduvalt võimendanud. Rahad on liiga suured ja huvilisi on liiga palju, et me saaksime realistlikult rääkida e-spordi väljajuurimisest.

Mina suhtun e-sporti kui uude spordi alaliiki, mis on loomuliku nähtusena esile kerkinud arvutimängude populaarsuse kasvu ja tehnoloogia arengu tulemusel. See on uue ajastu sport, mis nõuab sarnaselt klassikalise spordiga läbilöömiseks ränka tööd ja annet. E-sport võib olla vägivaldne, aga mitte vägivalda ülistav, just nagu päris sport. Ning e-sport on tõesti istuv, kuid mitte füüsilist aktiivsust marginaliseeriv tegevus.

Jaan Martinsonil soovitan soojalt 8. mail kell 18:30 kaasa elada ühele maailma paremikku kuuluvale e-sportlasele, Eestist pärit Robin Koolile, kelle meeskond Mousesports võistleb praegu olulisel “CS:GO” turniiril. Jah, tegu on tõesti tulistamismänguga, aga mis siis, vähemalt proovi. Ehk aitab isiklik kokkupuude tipptasemel e-spordiga murendada arusaama, et see kõik on ainult üks tapmine, veri ja vägivald.

Ei ole. Ausalt ka.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.