Suur intervjuu: legendaarse Eesti “CS:GO” tiimi mänedžer dopingust, e-spordi arengust ja kuulsusest

Artjom Mets aitas juhtida ühte Eesti kõige esimest "CS:GO" tiimi.Foto: kuvatõmmis

2006. aastal ei teadnud praegused Eesti “CS:GO” superstaarid Robin “ropz” Kool ja Kevin “HS” Tarn e-spordist veel mitte midagi. Toona oli virtuaalsport siinmail veel nii uus teema, et sellega tegelesid üldse väga vähesed. Kuid huvilisi siiski oli ja üheks teerajajaks Eesti “CS-i” maastikul kujunes meeskond nimega sYnck.

sYnck oli suur asi. Lausa nii suur asi, et 2006. aastal tegi “Pealtnägija” neist loo. Toona treeniti maineka suurturniiri World Cyber Games finaali jaoks, kus loodeti jõuda lausa esinelikusse. Võistlusel maanduti lõpuks 16. kohal, kuid kõva tulemus on ju seegi.

sYncki toonane mänedžer Artjom Mets räägib Diktorile, kuidas Eesti e-spordi hägustel algusaegadel asjad tegelikult käisid. Kas tõesti tehti tulemuste parandamiseks amfetamiini ja milliste emotsioonidega mindi väikesest Eestist laia maailma e-spordimaailma vallutama.

13 aasta tagasi tegi “Pealtnägija” loo Eesti parimast “CS-i” meeskonnast, mille mänedžer olid toona sina. Mis on vahepealsetel aastatel muutunud ja mil määral sa praegu “CS:GO-ga” seotud oled?

Mänedžer on tugev sõna. Ma ei arva, et ma tegin seda, mida teevad sama positsiooni hoidvad inimesed e-spordi tiimide juures tänapäeval. Meie ajal oli see pigem pseudo-positsioon. Ta oli keegi, kes nii hästi mängida ei osanud, aga tahtis võistkonda kuuluda.

Tegevusteks oli põhiliselt, kuidas ma nüüd ütlen, kindlaks tegemine, et mängijad on õigel ajal õiges kohas. Õigeaegselt üleval ja bussi peal, et võistluskohtadesse sõita ja muud sellist.

Kui võrrelda seda, mis oli siis ja mis on nüüd, siis kindlasti on vähenenud aktiivsus ja kaasarääkimine. Mõned aastad tegime veel võrgupidusid, et kuidagi kohalikul tasandil kaasa aidata scene’i loomisega.

Kuid sellega läks nagu meil kõigel läheb mingi aeg – kõike ei jõua teha. Võrgupeod on läinud üle oma ala proffidele.  Aeg-ajalt küsitakse ikka nõu tiimide ja võrgupidudega seoses – pigem sellisel “aita paika panna kontseptsioon” tasandil.

 “Pealtnägija” intervjuus mainiti, et toona kasutasid mängijad tulemuste parandamiseks amfetamiini. Kui levinud selline asi oli? Milliseid aineid veel tehti, et mängus paremini läheks?

Roberto (üks tiimi liikmetest, toim.) mainib tõesti seal üht juhust ühe võistkonnaga. Kui levinud aga see oli – aus vastus, ma ei tea. Keegi seda avalikult ei afišeerinud.

Kui ma pilti tervikuna vaatan, siis e-spordis nagu ka igas spordis on üritatud ja kindlasti üritatakse ka tulevikus kasutada dopingut enda tulemuste parandamiseks. Dopinguteks on kõiksugu fookust parandavad retseptiravimid, energiajoogid ja muu selline.

E-spordi lehekülgedelt on võimalik lugeda, kuidas X või Y võistkond on vahele jäänud Adderalli või mõne muu kaheldava väärtusega aine kasutamisega. Tegu on halli alaga, WADA näiteks ei reguleeri e-sporti ja minule teadaolevalt ei reguleeri praegusel hetkel seda ükski teine instants.

Jah, on üritatud sisse tuua kontrolli ja järelevalvet, aga seni, kuni e-spordis pole ühtset organit, kes kogu seda tralli juhiks, ei saa seda ka keegi peale sundida ega midagi nõuda. 

Millisel määral erinevate ainete tegemine üldse mängupilti parandas? Kas sellest oli päriselt ka kasu?

Kohv ja energiajoogid. Vähemalt me arvasime või tahtsime loota, et neist on kasu. Tänasel päeval ma kumbagi enam ei tarbi. Ei välista, et omal ajal sai nendest isu täis väga pikaks ajaks.

Parimad tulemused tulid alati siis, kui sai treeningutes vaeva nähtud. Siis kui inimene on puhanud ja uni hea. Aga seda me muidugi tollal ei teadnud või lihtsalt ei tahtnud endale tunnistada.

Mida sina tulemuste parandamiseks kasutasid? Oli sul või mõnel meeskonnakaaslasel oma kindel rutiin, kuidas mängida paremini?

Aitavad kindlad rollid võistkonnas. Treeningud ja kambavaim. Just see viimane, kambavaim, on minu arvates üks tähtsamaid faktoreid. Kui sa naudid seda, mida sa teed. Sinu ümber on sõbrad ja kamraadid, kellega koos on äge teha seda, mida nii sina kui ka nemad naudivad.

Väga mitmed hea potentsiaaliga võistkonnad on läinud manalateed just seetõttu, et inimesed ei saa omavahel läbi. Aura on halb. Nad võivad olla mängus väga head, kuid võistkond koosneb viiest mängijast. Sa pead neid usaldama ning nendele lootma.

Pingete ja stressi maandamiseks on tänapäeval võistkondades juba spordipsühholoogid, massöörid ja muud inimesed.

Mida teevad vanad tiimikaaslased täna? Kui palju te ikka veel koos mängite?

 Tiimikaaslased on oma eluga edasi läinud. Ei hakka siinkohal üksipulgi lahti rääkima kes on kus või mida teeb – ei ole mõtet teeselda, et tean seda nii hästi kui aastaid tagasi.

Mõnda kohtan aegajalt Ülemiste City linnakus, teisi tänavapildis. Keda aga hoopis hltv lehel mõne Eesti tiimi eest mängimas. Inimestel on perekonnad ja aega “CS-i” jaoks on vähem, kui võib-olla tahaks. Aga võib-olla ei taha ka. Ei oska sellele vastata.

Vanade tiimikaaslastega koos ma enam ei mängi. aga sõpradega aeg-ajalt ikka  nostalgitseme natukene ning siis jälle ei ava “CS-i “rakendust mitu kuud.

Millised emotsioonid valdavad sind praegu “CS-i” vaadates? Kui palju omadele kaasa elad ja toimuval silma peal hoiad?

Emotsioonid on super – päriselt. Turniiride ajal on meie suurel televiisoril elutoas “CS-i” striim sagedane külaline. Ei saa salata, et tänapäeva produktsioon, kommentaatorid ja ka sisu kvaliteet on väga heal tasemel ja kisuvad kaasa. Ei ole harv juhus, kui istun diivani äärel või tuleb mõni valjuhäälne “Yesss”, mille peale elukaaslane kulmu kergitab.

Omadele kaasa elamine on nii nagu ta on. Virumaa noori väga rahvusvahelisele areenile ei jõua. Jah, tõsi, on mõned erandid. Ei julgeks öelda, et Mousesports, kus mängib Robin Kool, oleks üks mu lemmikvõistkondi, aga sellegipoolest on tore, kui nad võistluses kaugele jõuavad või ropz hästi mängib.

Toona käisite tiimiga ka välismaal turniiridel mängimas. Kuidas seal emotsioon oli? Kas juba siis tundus, et “CS-ist” võib saada nii hiiglaslik asi nagu see on tänapäeval?

Ma täpselt ei mäleta, mis emotsioon valdas mind 13-14 aastat tagasi. Aga mälestused on väga head. Me ei võtnud seda kunagi tööna, pigem hobina. Hobi korras ringi reisida ja maailma näha selle sajandi esimese kümnendi Eestis? Pole ju üldse paha.

Meie jaoks olid juba siis võistlused väga suur asi. Miks ei pidanudki olema? Meie saime neid võrrelda ainult meie kohalike võrgupidudega, mida me ka ise korraldasime.

E-sport on teinud läbi väga suure hüppe. E-sport on ka VÄGA kiiresti arenenud viimase 20 aasta sees. Ükski teine sport ei ole nii lühikese ajaga nii suureks kasvanud.

Puudu on ainult kogu e-sporti reguleeriv organ, vähemalt minu arvates. Hetkel dikteerib väga paljusid asju mängu arendaja.

Kas ka toona olid mängijatel juba enda fännibaasid ja neid tunti tänaval ära või elasid turniiridele kaasa pigem asjaarmastajad?

Olid ja on fännibaasid – inimesi tuntakse tänaval ära ja nende tegemistele elatakse kaasa. Koos e-spordi kasvuga on kasvanud ka fännibaasid. Võistluste pealtvaatajate arvud on nüüd tuhandetes, mitte enam kümnetes või sadades nagu kunagi, kui me noored ja ilusad olime. Ja seda kohapeal, areenidel. Internetis on suurtel turniiridel jälgijaid miljonites.

Kui mitu inimest mahutab Saku Suurhall? 10 000 äkki? Kujuta nüüd ette, kuidas näiteks ELEAGUE Major 2018 jälgis 1 300 000 inimest. Seda on 130 korda rohkem. 130 Saku Suurhalli täit inimesi jälgis üht konkreetset turniiri. Või 86 A. Le Coq Arena täit inimesi- E-sport on kasvanud väga suureks.

Tänaval ära tundmisega on ka üks lugu. Mõni aasta tagasi olime elukaaslasega Linnahalli Statoilis. Tankisime ja läksime siis Statoili teenindussaali. Uksel seisid noormehed, kes andsid meile teed, et me saaks esimestena siseneda.

Elukaaslane arvas, et teda naisena lastakse esimesena läbi. Teate küll, viisakusest. Elukaaslane tänas noormehi. Võta näpust – ei. Noormehed lasid hoopis mind läbi. Kommentaar sinna juurde oli, et “e-spordi vanaisale anname teed”.

Elukaaslane tuletab seda mulle siiani meelde, kui ma midagi nostalgiliselt e-spordist räägin. “Jah, e-spordi vanaisana mäletad sa seda nüüd küll”.

Sellest samast “Pealtnägija” videost pärit “Hea töö rodi, hea töö” on ka meemiks saanud. Seda kuulen ikka veel päris tihti.

Märksõnad: , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.