Omadele kaasa elamine on nii nagu ta on. Virumaa noori väga rahvusvahelisele areenile ei jõua. Jah, tõsi, on mõned erandid. Ei julgeks öelda, et Mousesports, kus mängib Robin Kool, oleks üks mu lemmikvõistkondi, aga sellegipoolest on tore, kui nad võistluses kaugele jõuavad või ropz hästi mängib.
Toona käisite tiimiga ka välismaal turniiridel mängimas. Kuidas seal emotsioon oli? Kas juba siis tundus, et “CS-ist” võib saada nii hiiglaslik asi nagu see on tänapäeval?
Ma täpselt ei mäleta, mis emotsioon valdas mind 13-14 aastat tagasi. Aga mälestused on väga head. Me ei võtnud seda kunagi tööna, pigem hobina. Hobi korras ringi reisida ja maailma näha selle sajandi esimese kümnendi Eestis? Pole ju üldse paha.
Meie jaoks olid juba siis võistlused väga suur asi. Miks ei pidanudki olema? Meie saime neid võrrelda ainult meie kohalike võrgupidudega, mida me ka ise korraldasime.
E-sport on teinud läbi väga suure hüppe. E-sport on ka VÄGA kiiresti arenenud viimase 20 aasta sees. Ükski teine sport ei ole nii lühikese ajaga nii suureks kasvanud.
Puudu on ainult kogu e-sporti reguleeriv organ, vähemalt minu arvates. Hetkel dikteerib väga paljusid asju mängu arendaja.
Kas ka toona olid mängijatel juba enda fännibaasid ja neid tunti tänaval ära või elasid turniiridele kaasa pigem asjaarmastajad?
Olid ja on fännibaasid – inimesi tuntakse tänaval ära ja nende tegemistele elatakse kaasa. Koos e-spordi kasvuga on kasvanud ka fännibaasid. Võistluste pealtvaatajate arvud on nüüd tuhandetes, mitte enam kümnetes või sadades nagu kunagi, kui me noored ja ilusad olime. Ja seda kohapeal, areenidel. Internetis on suurtel turniiridel jälgijaid miljonites.
Kui mitu inimest mahutab Saku Suurhall? 10 000 äkki? Kujuta nüüd ette, kuidas näiteks ELEAGUE Major 2018 jälgis 1 300 000 inimest. Seda on 130 korda rohkem. 130 Saku Suurhalli täit inimesi jälgis üht konkreetset turniiri. Või 86 A. Le Coq Arena täit inimesi- E-sport on kasvanud väga suureks.
Tänaval ära tundmisega on ka üks lugu. Mõni aasta tagasi olime elukaaslasega Linnahalli Statoilis. Tankisime ja läksime siis Statoili teenindussaali. Uksel seisid noormehed, kes andsid meile teed, et me saaks esimestena siseneda.
Elukaaslane arvas, et teda naisena lastakse esimesena läbi. Teate küll, viisakusest. Elukaaslane tänas noormehi. Võta näpust – ei. Noormehed lasid hoopis mind läbi. Kommentaar sinna juurde oli, et “e-spordi vanaisale anname teed”.
Elukaaslane tuletab seda mulle siiani meelde, kui ma midagi nostalgiliselt e-spordist räägin. “Jah, e-spordi vanaisana mäletad sa seda nüüd küll”.
Sellest samast “Pealtnägija” videost pärit “Hea töö rodi, hea töö” on ka meemiks saanud. Seda kuulen ikka veel päris tihti.