Reklaam uudistes on keelatud

Uudistesaates ei tohi olla reklaamlugusid. Probleem algab aga juba sellest, et tegelikult ei ole Eestis definitsiooni, mis asi on uudistesaade. Ometi jälgib tehnilise järelvalve amet hoolega, et vaatajat ei eksitataks. Selleks tulevad neile sageli appi konkurendid. Ehk selgub, et TV3 ja Kanal 2 ise aktiivselt tegelevad üksteise kontrollimisega ja teineteise peale kaebamisega.

Jõulude ajal poolteist aastat tagasi pälvis tehnilise järelvalve ameti tähelepanu (konkurendi soovitusel) TV 3 klipp sellest, kus Erkki Sarapuu testis koos oma laste ja koeraga verivorste ja sellelaadseid tooteid. Selle testi “aga” seisneb selles, et proovitakse vaid “Maks ja Mooritsa” tooteid. Vaata klippi siit.

“Kutsusime tootja välja ja küsisime, kas nad maksid selle loo eest,” räägib järelvalveametnik Tais Vakrõõm. Vastus oli jaatav. Loo eest teenis TV3 “Maksilt ja Mooritsalt” tõenäoliselt 1500 eurot, kui lähtuda nende tolleaegsest sisuturunduse hinnakirjast. 1 minut sisuturunduslugu uudistesaates maksab tavapäraselt 1000 eurot, enamasti on loo pikkus ligi 3 minutit ehk keskmine sisuturunduslugu maksab 3000 eurot. “Maksi ja Mooritsa” puhul kehtis jõuluhinnakiri, kus olid soodsamad hinnad. Trahvina tuli selle loo eest TV3-l hiljem välja käia 6000 eurot. “Tundub, et reaalne trahv pani mõlemad telekanalid rohkem seadusega kooskõlas töötama.”

Kui palju reklaami siis uudiste seas on?

See on üks väheseid kordasid, kus menetlus on jõudnud reaalse trahvini. Kaebusi tuleb järelvalveametile iga kuu. Uudiseid, mis tegelikult on sisuturundusena maha müüdud, pole eetris iga päev ja neid peab oskama otsida, sest kuidagiviisi eraldi märgistatud need pole. Selles seisnebki põhiprobleem – vaataja ei saa aru, kas tegemist on uudise või reklaamiga.

Nädala peale tuleb ostetud uudislugusid mõlema uudistesaate peale kokku 1-2. See on zanr, mis pole veel nii levinud, kui telejaamad sooviksid.

“Sisuturundus pole midagi, mida peaks häbenema,” ütleb TV3 tegevjuht Eestis Priit Leito. “Vastupidi. See on meedia tulevik. Peaksime olema uhked selle üle, kui suudame televisooni kahjumita toota.”

Televisiooni tegemine on kallis, sest iga loo valmimisega on seotud mitu inimest ja inimesed, teadagi, tahavad oma töö eest palka saada. Nii leiamegi üha enam sõu-saadetest ja Eesti seriaalidest episoode, kus Märt Avandi tuleb “Lays’i” pakiga lavale või hommikusaate ajal juuakse kohvi “Best Beansi” kohvitassist.

Kes on usinam kaebaja?

Varjatud reklaam uudistes seaduse järgi esineda ei tohi, mistõttu otsustaski TV3 vööndis 19-20 eraldada Uudised muust meelelahutus-sisust, kuhu nad siis rahumeeli kommertslugusid saaksid müüa. Järelvalveamet saadab neile aga peatselt uue märgukirja, sest ehkki telekavas on eraldamine näha, pole võimalik seda märgata lihtsalt telerit vaadates ja vaataja võib ikkagi eksitatud saada.

Ehkki “Reporter” pole viimaste aastate jooksul tehnilise järelvalve ameti poolt hurjutada saanud, viljeletakse seal konkurendi hinnangul sisuturundust sama agaralt. “Ju pole me siis nii usinad kaebajad olnud,” lisab Leito.

16. augustil oli TV3 “Seitsmestes” eetris lugu pealkirjaga: “Kalaneljapäeva retsept”. Enne lugu ilmus eetrisse ilusti logo, et selle toob teieni M.W.Vool ehk Mati Vetevoolu kalatööstus. Ehkki märgistus oli vaatajale kenasti näha, ütleb järelvalveametik Vakrõõm, et antud žanr vajab siiski analüüsi, kas see on seadusega kooskõlas.

Ilmselt olete märganud, et ilmateate ees on mõlemas kanalis alati: “Ilmateate toob teieni sponsori nimi“. Huvitaval kombel on järelvalveametiga nii kokku lepitud, et ilmateade pole uudiste osa ja sinna võib reklaami müüa.

Kuidas vahet teha?

15. augustil oli “Suvereporteris” pikk lugu sellest, et Tartus avati Futuruum. Lugu viis Postimehe ajakirjaniku Priit Pulleritsu ja Merca ehk Merle Jäägeri katsetama, kuidas neile meeldib virtuaalreaalsus ehk seade peas arvutimängu mängida. Loo pikkus oli ca 8 minutit, lisaks Priit Pulleritusele ja Mercale saab loos veel sõna Futuruumi kommunikatsioonijuht Madis Vasser. Küsin järelvalveametilt, kas see pole lugu, mis neis kahtlust ärataks?

“Ei,” vastab Tais Vakrõõm. “Sest minu arvates on seal siiski uudisväärtus täiesti olemas. Ta on lahendatud mänguliselt. Aga tänapäeval inimesed ei taha ainult tõsiseid uudiseid, vaid ka poolpaljaid tüdrukuid ja muud seesugust kergemat kraami.”

Kuidas siis vaatajana vahet teha, mida mulle näidatakse – uudist või reklaami? Vastus pole ühene. Ajakirjanikuna ütleksin, et kui loos on vaid üks allikas, palju ilusaid droonikaadreid ja räägitakse ebaproportsionaalselt pikalt ühe firma uuest tootest/teenusest, siis tasub suhtuda kriitiliselt ja küsida, kas see on nüüd nii oluline uudis, et sel teemal kaheksa minutit arutleda? Samas, kas see võtab meilt midagi ära? Ei. Kulutab küll meie aega. Nii et kui sellega kitsas, siis tarbige uudiste kanaleid, kus uudised on kiiremalt, selgemalt ja lühemalt pakendatud.

Mis asi on uudistesaade?

Igas era-telekanalis peab olema seaduse järgi kuuel päeval nädalas 5% programmist uudiseid. Tehnilise järelvalveamet küsib iga aasta lõpus kanalitelt – mida te ise defineerite uudistesaate alla? Praeguse seisuga on sinna üles antud Kanal 2st “Reporter” ja TV3-st “Seitsmesed”.

Tootepaigutus ja sisuturundus, kas keelatud elemendid?

Mõlemad on lubatud meelelahutussaadetes ja sarjades, aga keelatud uudistesaates. Ehk et uues Kanal 2 hommikus eetris olnud lugu, kus kolm reporterit Prismas koolilapse kotile soodsat sisu otsisid, on lubatud meelelahutussaates “Hommik!”, kuid keelatud uudistesaates “Reporter”.