Kerglane meelelahutus on täiesti okei

Aus ülestunnistus – kerge meelelahutusena, mida tarbida peale päevauudistepasa läbimist, on tegemist super tootega. Eriti algusaastatel, sest jätkuvalt pole Avandil ja Sepal palju rohkem vaja teha, kui ekraanile ilmuda ja midagi totakat öelda. Isegi 10 aastat hiljem korduseid vaadates.

Viimaste hooaegade girl-power pole ka paha suund, lihtsalt koomilisse situatsiooni kirjutada inimest, kellel puudub koomiku talent, ei ole alati naljakas.

Mul on kodus kaks poissi, 6 ja 11 aastat juba turjal. Vanem on “Käteka” fänn juba aastaid ja noorem teeb muidugi kõike, mida vend ees. Suviseid kordusosasid vaatasime isegi välisreisi ajal õhtul hotellis järgi.

Tegijad tunnevad oma sihtgruppi hästi

Kas ma olen kehv vanem, et lastele Jänku-Jussi ei näita? Ei, hea olen, sest Jussi multikad alahindavad kõikide, eriti aga laste intellekti.

Väga süüdi ka ei tunne ning seda põhjusel, et “Käteka” tootjad teavad väga hästi, kes on nende kõige suuremad fännid ja kui vanad.

Mille muuga seletada kogu seda fännikraami, mida aastaid tehti: kohtumised lastega, ühisvaatamised ja fännilehed. Kui sinna ka sattus mõni täiseas meesterahvas, siis mitte niivõrd süvahuvist uue hooaja arengute osas major Pihelga ja Frida suhetes vaid (eba)tervest huvist mõne peaosatäitja vastu.

Samuti on suurem osa juhtumitest, dialoogidest ja grotesksetest karakteritest ülemängitult pahad, lollid, saamatud või kõike korraga. Ühesõnaga täielik lastefilm, mida kannatab teatud tingimustel ka suurtel vaadata.

Prostitutsioon, intsest, inimkaubandus, vägistamine

Miks mul peab siis ikkagi olema kogu aeg kaitse üleval ja vajadus vanemliku sekkumise järele? Püssid, politseid, pätid, maffia, kunstivargused – see kõik on normaalne laste mäng, mida tehtaks ka ilma “Kätekata”.

Ja siis on suvalise aja tagant osad, kus on leitud, et nüüd songime inimloomuse rõlgemates soppides, kisume lahti ühiskonna eriti rõvedad mädapaised ja igaks juhuks vürtsitame seda ka sobiva sõnavaraga. Lapsed muidugi halligi aru ei saa, aga ikka vaatavad.

“Kuidas sa võisid nii madalale langeda, et keppisid enda poja naist!”, on lause 27. septembri osast.

Ei, mu lapsed ei saa mingeid pöördumatuid hingehaavu. Vati sees ei kavatse hoida ja enamike sõnu kuulevad ilmselt koolis ja mänguväljakul ka. Nad ei nuta end öösel magama ja samuti selgitame vajadusel, mis toimub.

Mitmed korrad on telekas ka kinni läinud ja tõdeme fakti, et see osa ei ole lastele sobiv. Saadakse aru ja tüli ei teki.

Pätil ja pätil on vahe

Aga lihtsalt – miks te nii teete? Tutvustate lastele maailma ohte, et nad saaks aru, kõik ei ole roosad ponid ja päike? Nii see ei käi, tegelikult. Neil lihtsalt puudub taust. Pätt petab raha välja – selge värk, mõistetav ka väiksemale lapsele.

Tüdrukud uimastatakse narkoga ja müüakse seksiorjaks. Reaalne ja ränk maailm. Ohud, mida tuleb kindlasti noortele tüdrukutele selgitada. Aga kui seda vahivad sajad silmad pärani ka vanusegrupp, kes isegi tea, mis on seks, siis pole nagu siga ega kala.

Lisaks, kui kõige selle kõrval aeleb ekraanil Marion, kes 123. korda Aleksandri järgi õhkab või Tiit Marvel jälle kana lubab küpsetada, siis jääb kogu asjale kerglane maik juurde ja probleemi nagu polnudki.

Milles probleem?

Mul ei ole alati aega või võimalust vanemlikult kõrval istuda ja raskeid asju selgitada. Kohati on süžee lihtsalt nii halb ja amatöörnäitlejate osakaal valusalt suur, et ma isegi ei taha.

Tootjal ja kanalil on vastutus. Kui te teete lasteseriaali, siis on teie roll tagada, et ma ei peaks valvel olema.

Lõpuks, kui ma saadan lapsed “Supilinna salaseltsi” vaatama, siis ma eeldan, et täiskasvanud publiku rõõmustamiseks pole sisse pandud mõnusalt detailne sado-maso stseen peategelaste vanemate vahel või mõni kohalik Supilinna pätt ei saada kõiki väga pikalt ja värvikalt kohtadesse.

Ja kui te teete omaarust väga tõsist krimiseriaali suurtele, mis polegi lastele mõeldud ja ma olen halb vanem, et luban vaadata, siis on teile küll kurb uudis – olete täielikult läbi kukkunud.

Eesti on väike, midagi pole teha. Seetõttu kirjutavad kriitikat Diktori nime alt Geeniuse toimetuse liikmed Marii Karell, Siim Männik, Henrik Roonemaa, Tarmo Tähepõld ja Hans Lõugas ning aeg-ajalt ka meie erinevad kaasautorid, kelle arvamust me respekteerime.