Mõnda saadet ei vaataks ka raha eest

Kui üldse midagi, siis tundub, et kanal otsib vaatajaid laste ja noorepoolsete naiste seast ning püüab neid nende omas keeles kõnetada. Ma olin kunagi laps ja ka noor naine, aga sellest on omajagu aega möödas, nii et tõesti, ma pole sihtgrupp.

Jäi silma, et kolme saate nimistaarid esinevad neis hüüdnime(de)ga: Hensu(gusta), Mallu(kas) ja Merru. Keeleteaduses on -u sõnade/nimede lõpus ja peenendav hääldus tuntud kui vahendid, mille abil väljendada deminutiivsust ehk vähendust või meelitamist, aga mõnikord ka halvustamist. Igal juhul ei õhku sellest tõsiseltvõetavust, aga meelelahutussaadetest seda ju keegi ei otsigi.

Vaatasin ära poolteist osa „Malluka suve“, ühe osa „Paljast Porgandist Itaalias“ ja „Intriigikogust“ ning kuulasin läbi enam-vähem kaks osa „Hensugusta show’st“. Justnimelt kuulasin, sest videod inimeste ehmatamistest või kukkumistest on miski, mida ma isegi raha eest vaadata ei taha.

Nii lodev, et endalgi oli hiljem raske lauseid moodustada

Kõigepealt „Intriigikogu“. Kuna tekstid olid varem valmis kirjutatud ja saatejuhtidel õnnestus need selge artikulatsiooniga ette kanda, ei ole mul suurt midagi öelda. Piinlik ei olnud, aga nädal hiljem ei mäleta sellest midagi peale mulje, et lõpp hakkas venima.

„Hensugusta show“ on kriitikutelt mitmel põhjusel juba rappida saanud ja nagu ülal öeldud, pole ma formaadi „Kommenteerime idiootide igapäevategevusi“ sõber. Selles saates hakkas teksti siginema inglise laene, millest eriti jäi kõrva „pränkima“. Kui millestki palju räägitakse, on hea, kui selle nähtuse jaoks on lühike sõna, seega mõistan, miks tüngavideotega kuulsust kogunud saatejuhil seda tarvis on.

Kuna üks kuulatud saateist kandis lausa pealkirja „Pränkimine“, oletan, et huviliste jaoks on see tüvi tulnud, et jääda. No ja las ta olla, kunagi laenasime ju ka sõna „keeks“, kuigi kakk ja kook olid juba olemas. Täheldasin, et töötab tendents uusi sõnu astmevahelduslikult käänata/pöörata, mille üle alati rõõmu ja uhkust tunnen – kui paljudes keeltes seda ikka teha saab?

„Malluka suve“ pooleteises osas, mida nägin, oli põhiline abikaasade omavaheline kerge plõksimine, aga tähtsa osa 20 minutist võtsid ka poeskäigud. Kui kunagi Malluka blogi lugesin, siis ta väljendeid eriti ei valinud, aga võimalik, et laste ja kaamera juuresolekul või lisandunud elukogemuse tõttu hoiab end nüüd pisut tagasi.

„Kurat“ ja „perseauk“ siiski ühes osas ette tulid, viimast peeti vajalikuks ka saate sissejuhatuses korrata. Muidu valitsesid ehe kõnekeelsus tavapäraste inglise laensõnadega, nagu point, fiiling ja vaib – hea sõnaga tuletati ka Džiisast meelde – ning laisk, lodev ja ladna meeleolu, mis tundus nakkavat. Pärast oli igatahes endalgi raske põimlauseid moodustama hakata.

Paras tööõnnetus

Nii Malluka kui ka järgmise saate kangelanna Palja Porgandi puhul on ehk mõnelegi imetlusväärne, et inimesed elatuvad lihtsalt oma elu avalikult elamisest, aga ma olen natuke mures, sest see ei tundu just jätkusuutliku karjäärina. Samas, budismi üks algtõdesid ütleb, et kõik ongi püsitu.

Kahtlustan küll, et PP saate tegijatele niipea uut televõimalust ei pakuta, sest nähtud osa oli paras tööõnnetus. Shakespeare’ilgi oleks raskusi võluda välja vaimukat dialoogi sellest, et käterätt jäi randa minnes maha või et poest ei ostetud Merrule mingit zeero-jooki. Aga saate tegelaste sõnadega võib lohutuseks öelda, et ei maksa stressata, sest ka veits fail’imast asjast võib kujuneda midagi mega-mega-special’it.

Peaasi on toit kaasa preppida ja tšillijad ongi jälle valmis trippima. Elämä on laiffi, nagu ütles Matti Nykänen. Laif on lill, nagu ütles Hensugusta. „Sääl, kus riik lõpeb, vaadake ometi sinna, mu vennad! Kas te ei näe sääl vikerkaart ja sildu üliinimese poole?“ nagu ütles Zarathustra. Igale oma.