Maiken ütleb, kumba Whitney Houstoni dokumentaalfilmi vaadata ja milline neist on parem
Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja/ Scanpix
Viimase aasta jooksul on ilmunud kaks erinevat dokumentaalfilmi maailmakuulsast popplauljast Whitney Houstonist. “Can I Be Me” (2017) ja “Whitney” (2018). Eesti laulja ja lauluõpetaja Maiken ehk Kadri Koppel, kes on ka Whitney loomingu suur austaja vaatas ära mõlemad filmid ning leidis, et need on mõne koha pealt nagu öö või päev.
Houstoni eluloo üksikasjade kohta Maiken enne filmide vaatamist väga palju ei teadnud. “Laulud olid teada ja olin imetlenud teda vokalistina aastaid,” rääkis ta Diktorile.
Kaks filmi, milledest üks “Can I be Me” on vaadeldav ka Netflixist ning teine pealkirjaga “Whitney” jookseb parasjagu kinodes, on faktiliselt kohati üsnagi erinevad.
“Ühes filmis näidati Whitney ema väga halvas valguses ja teises näidati teda väga lähedasena,” rääkis Maiken. Kummalisel kombel pole kummaski filmis sõna saanud ka lauljannale väga lähedal seisnud assistent Robin, keda samuti ühes filmis väga materdati ning teises filmis tähtsale kohale tõsteti.
“Ei oska öelda, kus see päris tõde siis oli, kuna mõlemad filmid on ikkagi natukene erinevad ja erinevate intervjueeritavatega,” sõnas Maiken ning tõi näiteks olukorra, kus “Whitney’s” intervjueeriti lauljanna abikaasat, kuid filmis “Can I be Me” teda ei figureerinud.
Tundubki, et “Can I be Me” on veidi lihtsam ja kergema jutustusega film, kuna sellest teosest on välja jäetud ka Whitney Houstoni elu lõpp ning probleemid häälega, mis filmis “Whitney” on ära toodud.
https://www.youtube.com/watch?v=kCqe9frgPqk
Filmi “Can I be Me” kohta ütleb Maiken aga, et laulunäited, mis filmis olid, polnud kõige paremad ja seal näidati ka lauljanna ebaõnnestumisi.
“Seal oli tunda seda, et ta oli ka ikkagi inimene ja igakord ei olnud tippvormis, sest nii elu käibki, aga “Whitney’s” olid jube head näited,” võrdleb Maiken ning mainib filmis näidatud esimest Houstoni teleesinemist ning Ameerika hümni laulmist.
“Selles mõttes tundus mulle “Whitney” natukene ausam ja põhjalikum dokumentaal, ehkki seal oli ka tunda natukene ebasiiraid intervjuusid,” ütles Maiken.
