Ühtegi dialoogi pole vajagi, saame aru, ju rinnavähk. Viimane staadium. Hiljem selgub, et mu abikaasa sai aru, et tegemist on ajuvähiga, sest miks muidu ta peadpidi kompuutrisse lükati. No, see vast polegi nii tähtis, milline saatuslik haigus tal täpselt on.

Küll aga on tähtis aru saada, kes ta seriaalis on, mis asju ta seal ajab, milline on tema motivatsioon pangas töötamiseks ja kui oluline roll tal kogu masinavärgi juures on. See selgus aga ei saabu. Küll aga näeme teda teise naisega (Tiina Tauraite) paljalt vees hullamas. Mõnuga näidatakse, kuidas rinnad ja tagumikud naudivad vaba olekut. Näeme naisi omavahel suudlemas. Üksteist silitamas.

Naisnäitlejate ärakasutamine?

Minu arvates täiesti ebavajalik naise alastuse sisse toomine.

Miskipärast on jälle otsustatud, et peab paljast naist näitama. Sama tahaks öelda Ülle Tamme/Tiina Mõisa (Evelin Võigemasti) episoodi kohta, kus ta end peeglist vaatab, rinnad pihku haarab ja neid ootamatu intensiivsusega mudib.

Minu kui vaataja jaoks vaeb pangaproua seal oma vanuse üle ja kardab, et hakkab vanaks jääma. Kuivõrd see süžeeliin aga kuskilt ei alga ega kuhugi edasi ei arene, tekib lihtsalt küsimus: miks? Ja ei või kindel olla, et vanaks jäämine on see, mida selle kaadriga öelda taheti.

Miks peab aastal 2018 ühes seriaalis kolme naist alasti näitama kui see ei vii lugu märkimisväärselt (loe: üldse) edasi? Kas see on see koht, kus jõuliselt edastatakse meile 90ndate stiili, sest siis oli igas märulifilmis kindlasti üks voodistseen? Või on see koht, kus peaksime aru saama, et 90ndatel naine olla ja veel panganduses oli veel võrreldamatult raskem kui tänapäeval?

Ai-ai, kuidas sa ei tea?!

Ma ei saa aru. Ja ma ei saa paljudest asjadest selles seriaalis aru. Kohati on mul tunne, et ma olen eksamil ja kogu aeg kukun läbi. Ma ei tea, kas see on hea stiil filmi jutustamisel, kui vaataja end kogu aeg ebamugavalt tunneb, sest ta ei saa suurest kunstist aru. Kas ma tahan, et üks iganädalane seriaal mulle ütleb: kullake, see on sinu jaoks liiga sügavmõtteline, ära vaevu!? Ei taha!

Tuues paralleeli ajakirjandusega, siis lugusid jutustades ei kirjutata kunagi sisse “mäletatavasti” ja “teatavasti”, sest see on hinnanguline – justkui asi, mida kõik peaks teadma ja kui lugeja kogemata ei mäleta, siis me justkui halvustame teda selle eest. Samamoodi ei taha ma, et seriaali vaadates hõõrutaks mulle nina alla: ai-ai, Sa ei mäleta, kes olid 90ndatel olulised tegelased? Kuidas Sa ei tea, kes see rikas välismaa vanahärra on, kes tahab kõik Eestis kokku osta!

See on ärimagnaat George Soros?

Ei! Vale vastus! Sest nagu hiljem Postimehest loen, on see hoopis ärimees Joakim Helenius.

Kustutage kogu esimene osa

Jätkates paralleelidega. Kui me kirjutame artikli, siis enne kui selle online’i üles paneme, vaatame, kas liid ehk juhtlõik on ikka piisavalt haarav. Kas midagi juhtuks, kui see ära kustutada või hakkaks lugu hoopis hoogsamalt pihta? Miskipärast on eestlastel loomuses tasa ja targu alustada. Sageli juhtub, et esimene lõik tulebki kustutada.

Terve esimese “Panga” osa ma ootasin, millal see esimene lõik (mille oleks ära pidanud kustutama) lõpeb? Ei lõppenudki. Lugu ei hakanudki pihta. Teises osas tundub, et lugu hakkab pihta. Aga siis sureb see naine ära, kes osa alguses kompuuteruuringul käis. Kes ta oli? Miks ta oluline oli? Ja miks Ülle Tamm/Tiina Mõis (Evelin Võigemast) end selle surma pärast halvasti tunneb? Ei tea.

Millest lugu räägib?

Kolmas võrdlus tuleb teleajakirjanduse maailmast. Katsu oma lugu jutustada võimalikult palju ilma kaadritaguse hääleta. Las tegelased räägivad enda eest, las konflikt rullub lahti läbi tegelaste, sest siis tundub asi ehedam ja emotsioonid aitavad lugu jutustada. “Panga” teises osas õnneks on Toomas Pisukese ehk Erkki Raasukese (Sergo Vares) sisemonoloogi oluliselt vähem, tegevust viivad edasi dialoogid ja sündmused.

Või tegelikult, kuhu ja kas nad edasi viivad, seda ma jälle ei tea. Sest kui keegi küsiks minult, millest seriaal “Pank” räägib, siis ma ei oska vastata. Mingid inimesed ajavad seal panga-asju, vahepeal pidutsevad, siis lehvitavad rahaga ja siis läheb lugu edasi. Aga milles lugu seisneb? Kus on stoori? Ja mis on selle fookus? See jääb pärast kahte osa veel selgusetuks.