“Põrgu Jaani” arvustus: Jälle ei saanud midagi aru!

Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Filmis leiduva tekstiosa võite ära vaadata filmi treilerist. Foto filmist

“Põrgu Jaan” keerab peale järgmise vindi Eesti loodetavasti uuele ekspordiartiklile, milleks on maarahva-ängõudukas. Ja seetõttu ongi filmi kõige keerulisem ülesanne murda välja konstruktsioonist “noh, selline “Novembri” moodi film”.

Võrdlus ühe viimase aja ägedaima filmiga (sõna “Eesti” puudumine on sihilik) oleks väga positiivne hinnang, kui nende kahe linastumise vahel oleks veidigi rohkem aega olnud.

Teisalt räägiti esilinastuse eelses sõnavõtus, et “Põrgu Jaani” idee sündis juba seitse aastat tagasi ning suure filmi valmimine on ka mitme aasta projekt. Seega tundub, et mõlema filmimeeskonna geneetilises koodis on põhjala ängistav masendus lihtsalt nii sügaval sees, mis võimaldab selle linale jõudmise nii võimsas vormis ja veidike sarnase pildikeelega.

Valeootused on parimad

Filmielamusele aitab jube hästi kaasa, kui suudetakse tekitada mingi valeootus. Esilinastusel küsis õhtu juht Rain Tolk režissöör Kaur Kokalt, et mida too ütleks inimestele, kelle hinnang filmile on “jälle ei saanud midagi aru!”

Kohe tekkis kahtlus, et Tolk teab midagi, mida saalitäis inimesi veel ei tea ning meid ootab ees mingi segane trip, millest saavad aru vaid loojad, kui nemadki.

Trip oli tõepoolest segane, aga mitte loo mõttes. Filmis on täiesti olemas selge narratiiv, keegi ei eksle kuskil unenäolistes rännakutes ja kuna purkisittumise metafoorist on ammu kõigil kõrini, siis kasutan peaaegu sama levinud hinnangut “surnud koera ei lohistanud ka keegi”. Eriti.

Teistsugune põnevus

Meenub üks Kivirähki tegelane, kes armastas palju teatris käia ja hinnang oli alati, et “sai nutta ja sai naerda”. “Jaanis” naerda ei saa, kohe üldse mitte. Või kui saad, siis oleks erialaarstide poole pöördumine asjakohane, nii igaks juhuks.

Põnevust? Nüüd läheb eriti keeruliseks. Lugu iseenesest on põnev ja harjunumas hollivuudilikus formaadis kütaks selle pealt korraliku kahetunnilise trilleri valmis, peaosas mõni olustikku sobivalt flegmaatiline skandinaavia näitleja.

“Põrgu Jaan” on aeglane, mis tähendab, et küüned istmesse ei lähe, tooliservalt alla ei kuku ning flegmaatilisuses on Meelis Rämmeldi tegelasel nagunii maailmameistritiitel käes.

Aga põnevuse emotsioon on olemas, kuskil kuklas, taustal. Kes? Miks? Kuidas? Teekond vastusteni on aga kõike muud kui “küte”.

Eestis on kõige rajum maarahvas

See teekond võiks olla kohutavalt igav. Osatäitjate vaheliste dialoogide tempo on kohati võrdne mandrite eraldumisega. Pikalt kaugusessevaatamise fännid ei pea ka pettuma, saab täie raha eest. Suurem osa dialoogist on vist treileris kuulda. Aga siinkohal toovad kunstnikud kastanid tulest.

Kui “Novembris” oli maarahvas jube oma räpasuses ja kerges tohlakuses, siis “Põrgu Jaani” külaelanikud oma põhjasõja aegses lootusetuses ja viletsuses on lihtsalt õõvastavad. Kas me neid eksportida ei saa? Kõigile, kes vajavad oma järgmisesse hittfilmi veidike rumalaid aga samaväärselt maniakaalseid (vana)inimesi.

Nende sekka paigutatud pärisnäitlejad ei lase ka amatöörlusel esiplaanile tulla või segada. Anne Türnpu šamaan-nõid-matriarhiga saab nõrgemanärviline veel unes kohtuda.

Materialiseerunud lootusetus

Sama hea töö oli tehtud ka võttekohtadega. Imeline, kuidas sõda, katk ja näljaaeg oli ka arhitektuuris ja pisiasjades igal hetkel näha. Talud, või siis see, mis neist järgi, mõis nii seest kui väljast, kõikjal varakevadiselt kollane maapind, pidev sadu (mis muuseas on nii realistlik tänu eestlaste enda leiutisele). Tahaks oma valgesse korterisse sooja vanni.

Tegemist on Kaur Koka esimese täispika filmiga, mis on väga oluline täpsustus. Noorel lavastajal teha esimese tööna EV100 filmide sõelale jäänud film ja sellega õnnestuda – kõva sõna!

Minge “Põrgu Jaani” vaatama isegi juhul, kui te aeglasi filme pelgate. Minge vaatama, kui te tavaõudukaid kardate – keegi kuskilt ootamatult näkku ei karga ja mingeid kolle pole aga õõv on. Minge vaatama, kui teile meeldib korralikult visualiseeritud ugri-äng. Lihtsalt, minge vaatama.

Kui film lõppeb ja teil on ikkagi tunne, et “jälle ei saanud midagi aru”, siis mõelge Kaur Koka vastusele: “Leppige sellega, et kõik asjad ei olegi siin ilmas ratsionaalselt seletatavad.”

Eesti on väike, midagi pole teha. Seetõttu kirjutavad kriitikat Diktori nime alt Geeniuse toimetuse liikmed Marii Karell, Siim Männik, Henrik Roonemaa, Tarmo Tähepõld ja Hans Lõugas ning aeg-ajalt ka meie erinevad kaasautorid, kelle arvamust me respekteerime. 

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.