Diktori palvel andis Kilumets meile parema ettekujutuse, mida ühe spordikommentaatori päev EMil endast kujutab.

Juhani kergejõustiku EMi päevakava:

6:00 Päev algab ja on äratus. Esimesed mõtted on küll pärast paari undetundi: püha jeesus – siit ma üles ei saa! Kui sa oled ikkagi ainult kolm tundi maganud ja eelmisest päevast pea veel suitseb otsas, siis saad aru, et kõik läheb kohe edasi. Pead jälle terve päeva rääkima, siis on küll tunne, et ei jaksa, kuid see läheb kuskil 15 minutiga üle. Ärkamine on vaevaline, kuid mitte kõige hullem osa päevast. See on see suurvõistluse emotsioon ja saad aru, et ees on ootamas äge päev. Enne toast väljumist käin veel kiirelt pesus ja vaatan veel sportlaste kohta info üle ja teen mõned märkmed.

7:00 Hommikusöök. See on kõige võti! Kui isegi tahaks, siis enamasti ei ole füüsiliselt isegi aega, et päeval rohkem süüa. Pahatihti see jääbki ainukeseks söögikorraks, kui just pähkleid kaasas ei ole. Buffeelaualt haaran spordipoisina alati mõne puuvilja ja panen taldrikule suure munapudru portsu. Kuid selle EMi hitt on vahvlirauad! Ise saad taina raudade vahele panna, lajatada pärast tummise siirupi ja šokolaadikastme peale. Mitte küll kõige tervislikum valik, kuid selline mõnus pomm, mis annab korralikult energiat. Vahvleid süües tuleb kohe mingisugune rahu sisse. Mulle magus meeldib muidu ka väga, kuid Eestis sellist asja tavaliselt ei söö.

7:45 Hotellist välja minek. Berliinis kasutame selleks ühistransporti, mis hommikuti on veel tühjad. Õnneks see kord ei ole liikumine üldse keeruline. Võrreldes Rio olümpiamängudega, kus bussile saamiseks pidi seisma meeletutest järjekordades. Transport on mugav ja liiklus tihte. Berliin on minu jaoks nagu nii üks toredamaid ja lahedamaid linnu.

8:30 Jõuame staadionile kohale ja paneme Helar Osilaga enne eetrit veel kõik paika. Tuleme selleks alati varuga kohale, et ei istu lihtsalt plärts toolile ja hakkame kohe mulisema. Enne vaatame ikka kommentaatori koha üle, kontrollime, et kõik liinid ja arvutid toimiksid. Paneme veepudelid paika, materjalid lauale ja räägime veel enne omavahel asjad läbi. Kuid esimene hetk staadionile kohale jõudes on küll, et jumal küll: kas tõesti peab mitu tundi suu käima ja silmitsed neid pabereid, mis sportlaste statistikat täis. Kuid see on täpselt nagu mitmevõistlusega, millega ma kunagi tegelesin. Enne eetrit on teatud ärevus vajalik: tuimalt ei ole mõtet asja peale minna.

9:15 Läheb esimene ülekanne lahti ja see kestab vahetpidamata kolm ja pool tundi. Reklaamipause ju ei ole, kui siis mõni intervjuu annab võimalust hingamiseks. Helariga on meil ära jaotatud alad ja grupid. Sel hetkel kui teine räägib saad vett juua ja mõtteid koondada. Helariga on meil väga hea klapp, sest tema on rohkem statistikamees ja mina tunnen spetsiifikat paremini. Oleme mõlemad pigem sellised tõsised mehed ja niisama mula väga ei aja. Võiksime nalja teha küll, kuid spordiülekandes on minu arust oluline info.

12:30 Lõunapaus. Kõrvaklapid on selleks ajaks juba pea külge kleepunud, sest seal on lihtsalt nii palav, ca 30 kraadi. Vesi voolab kõrvast ja püksid on jäänud tooli külge. Saaks vähemalt enne pressiruumi minemist pesta, kuid seda võimalust ei ole. Päike paistab otse pläraki pähe ja see on päeva üks raskemaid hetki. Välja tuleb otsida sportlaste andmed ja senised sooritused, et ülekande ajal oleksid need silme ees. Heal juhul saab kiirelt ühe bratwursti ära süüa.

18:30 Õhtune EMi programm. Oma neli tundi jälle mulised ja seal on sama moodi, et pause ei ole. Pea enam ei võta ja suurim hirm on, et nüüd ütled mingisuguse lolluse. Kodus istud diivanil ja vaatad, et kuidas tema kohapeal ei märka. See ei ole mingisugune vabandus, kuid kui ma olen kümme tundi järjest ülekannet teinud. Mul on üks ekraan ja veel teine ja kolmas, mille vahel pendeldan, samal ajal pean veel rääkima ja statistikat sportlaste kohta järele vaatama, siis jääb midagi ikka nägemata. Selliseid vigu ei tohi lubada, kuid vahel neid ikka juhtub. Ma elan neid küll väga üle, kuid see on parem äärmus, kes üldse sellest ei hooli. Minu miinus on see, et ma mõtlen liiga üle, kuid samas on see edasiviiv jõud.

22:00 Pressikeskusest võtame järgmise päeva pressinimekirja ja suundume rongi peale. Terve staadioni täis rahvast pressitakse U-Bahni, neid tuleb küll tihedalt, kuid siiski on need rahvast puupüsti täis. Seal all tunnelis on kuskil 40 kraadi ja rongis üldse õhk ei liigu. Seisame seal terve meeskonnaga, riideid täiesti märjad ja vett ainult tilgub mööda keha alla. Võib öelda, et isegi silmamunad higistavad. Vaatasame kolleegidega ükteisele otsa ja teeme paar nalja selle kohta, kuid kumm on nii tühi ja rääkida ei jaksa.

23:00 Jõuame tagasi majutusse. Fakt on see, et tegelikult peaks minema magama, kuid järgmiseks päevaks on vaja veel ettevalmistusi teha. Vaatama üle eesolevad võistlused, kes osalevad ja millised on osaleja saavutused olnud. Vahel võtab see nii kolm kuni neli tundi aega. Mina teen seda alati õhtuti, kuigi lihtne on põhku ära pugeda, kuid eetris olles puusalt tulistamine ka edu ei too.

02:00-03.00 Lõpuks saab pea padjale panna. Pea on täis sportlaste andmeid ja lõppenud päeval tehtud reportaaže, kuid väsimus saab siiski nendest võitu. Magada saab muideks üksi ja kellegiga tuba jagama ei pea. See hetk on väga vajalik, kui paned ukse kinni ja saad korra sisse ja välja hingata ja teistest eraldi olla. Kellegiga koos olles läheks see möla muidu edasi.