Eesti

Tarmo Tähepõld: digifestival on nagu valge šokolaad – olemuslikult vale

Tarmo Tähepõld arvab, et digitaalselt festivalilt seda kõige ehedamat kogemust kätte ei saa.Foto: Kalle Veesaar

Mäletab keegi, kas Euroopa liit lõpuks ka reguleeris banaani kõverust või on see legend? Piparmünt taheti ka ära keelata vist või oli vähemalt mingi paanika ja segadus. Ei tea, internetis kirjutati, ilmselt on siis ikka tõsi taga.

Aga kuna elutähtsaid asju reguleerida neile ilmselgelt meeldib, siis võiks sama soojaga ära reguleerida ka “valge šokolaadi” probleemi. See on lihtsalt vale. Seal ei ole kakaod (on küll kakaovõid, aga mitte kakaod), värv on vale, maitse on vale. Inimesi petetakse päise päeva ajal! Põhimõtteliselt nagu ka alkoholivaba veiniga. Ja digifestivaliga.

Viimane muutus relevantseks koroonaviiruse saabumisega, millega korraldajad olid sunnitud katsetama ning nüüd tõdema, et ei, see ikka ei tööta. Milline üllatus.

Ja ma ei torgi üldse korraldajaid. Nemad pidid midagigi tegema, oma olemasolu õigustama. Lihtsalt diivaninurka nutma jääda poleks ka õige olnud, sest kui see kunagi kõik läbi saab, siis keegi ei taha olla see, kes pildilt ära kadus.

Ühendav inimfaktor

Siinkohal ma pean silmas festivale, mis ka festivalid on. Need, mis kestavad mitu päeva, mille põhiprogrammi (kontserdid, etendused, linastused) kõrvale kuulub palju muud – alates töötubadest ja kohtumistest esinejatega kuni toitlustuse, telklaagri ja öödiskoni välja. Aga kõik need asjad seob omavahel kokku inimfaktor.

Kui koosolek, kool, töö ja isegi väiksema seltskonnaga õllevõtt on põhimõtteliselt üle veebi võimalik korda ajada, siis festivali ei ole. Festival on ootamatu, täis kohtumisi ammuste tuttavate, vanade pruutide või hoopis mõne ebameeldiva äripartneriga. Nii te seal seisate, piinlikult üksteise vastu surutuna lava ees, teie mõlema lemmikbändi kontserdil. Ära minna ei taha, ei saa ka. Festivali värk.

Kui mingit tabelit kokku panema hakata, siis suur ja mõnus filmimuusikateatrikunstifestival on vist üldse viimane asi, mida digikanalite kaudu oleks võimalik ära teha. Sellest eespool on näiteks autosõit (VR simulaator koos hüdraulilise tooliga). Väga kallis, aga võimalik. Isegi see noh, “vanainimeste asi” on ilmselt lõpuks võimalik tehnoloogiliselt ära lahendada (VR simulaator, hüdrau… no saate aru küll). Aga mitte festival.

Festival ei ole helendav ekraan

Ekraani kaudu saab teha parimal juhul kontsertide sarju, aga mitte festivali. Muusikud võivad teha ägedaid laive kihvtidest kohtadest (näiteks Minu Isa Oli Ausus Ise live Emajõelt), korraldada workshoppe (näiteks Jalmar Vabarna õpetas terve septembri Instagramis kitarri) ja noh, püsida kuidagi elus. Riik aitab ka, eks.

Aga festival tähendab palju (toredaid) inimesi päriselt ühes kohas nautimas ühte asja. Lihtsalt, elame selle lolli aja üle, ostame plaate, kunsti ja teatripileteid. Ja kohe kui võimalik, siis läheme jälle festivalidele.

Pidage vastu! Meil on teid vaja.

Toimetas Martin Liivand.

Märksõnad: , , , ,
Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.