Ja ma ei torgi üldse korraldajaid. Nemad pidid midagigi tegema, oma olemasolu õigustama. Lihtsalt diivaninurka nutma jääda poleks ka õige olnud, sest kui see kunagi kõik läbi saab, siis keegi ei taha olla see, kes pildilt ära kadus.
Ühendav inimfaktor
Siinkohal ma pean silmas festivale, mis ka festivalid on. Need, mis kestavad mitu päeva, mille põhiprogrammi (kontserdid, etendused, linastused) kõrvale kuulub palju muud – alates töötubadest ja kohtumistest esinejatega kuni toitlustuse, telklaagri ja öödiskoni välja. Aga kõik need asjad seob omavahel kokku inimfaktor.
Kui koosolek, kool, töö ja isegi väiksema seltskonnaga õllevõtt on põhimõtteliselt üle veebi võimalik korda ajada, siis festivali ei ole. Festival on ootamatu, täis kohtumisi ammuste tuttavate, vanade pruutide või hoopis mõne ebameeldiva äripartneriga. Nii te seal seisate, piinlikult üksteise vastu surutuna lava ees, teie mõlema lemmikbändi kontserdil. Ära minna ei taha, ei saa ka. Festivali värk.
Kui mingit tabelit kokku panema hakata, siis suur ja mõnus filmimuusikateatrikunstifestival on vist üldse viimane asi, mida digikanalite kaudu oleks võimalik ära teha. Sellest eespool on näiteks autosõit (VR simulaator koos hüdraulilise tooliga). Väga kallis, aga võimalik. Isegi see noh, “vanainimeste asi” on ilmselt lõpuks võimalik tehnoloogiliselt ära lahendada (VR simulaator, hüdrau… no saate aru küll). Aga mitte festival.
Festival ei ole helendav ekraan
Ekraani kaudu saab teha parimal juhul kontsertide sarju, aga mitte festivali. Muusikud võivad teha ägedaid laive kihvtidest kohtadest (näiteks Minu Isa Oli Ausus Ise live Emajõelt), korraldada workshoppe (näiteks Jalmar Vabarna õpetas terve septembri Instagramis kitarri) ja noh, püsida kuidagi elus. Riik aitab ka, eks.
