Lapsi luuratakse ikka põõsastest

Heli meenutab, et silmas kunagi lõunapausil ühte vanahärrat, kelle nägu sobis tema projekti ideaalselt.

“Läksin siis tema kaaslaste juurde, kes olid nooremad mehed. Tuli välja, et nad olid siin mingil konverentsil. Ja ma ütlesin, et vabandust, kas ma saaksin teie tuttava nüüd pooleks tunniks ära röövida stuudiosse. Me teeme temast mõned fotod ja toome ta teile tagasi!” Härra oli nõus ja pildid said tehtud. Heli vaist ei vedanud teda alt – lõpuks valiti vanahärra ka reklaami mängima.

Kas otsekohasus tavapäraselt häbelikku eestlast ära ei hirmuta?” Tihtilugu ikka ehmatatakse,” tunnistab Heli. “Aitab näiteks see, kui sul on tuntud firma visiitkaarti ette näidata. See kõlab võib-olla veidi nõmedalt, aga tegelikult aitab ka see, kui sa oled naine. Inimesed usaldavad ehk võõraid naisi rohkem kui võõraid mehi,” arvab ta.

Sugu mängib Heli arvates olulisemat rolli lapsnäitlejate otsinguil, kuna tänaval alaealistega juttu puhuv härrasmees tundub juba eos kahtlane. “Mina olen ka mänguväljakute põõsaste taga natuke luuranud,” itsitab Heli.

“Kui näedki toredat last, siis lähed juurde ja küsid, et psst, kus su ema on. Ja inimesed on tulnud! Oleneb, kuidas nende poole pöörduda.”

Kui tahad näidelda, jälgi televisiooni, lehti ja Facebooki

Televisioonis ja ajakirjanduses levitatakse tavapäraselt suurematesse projektidesse, näiteks mängufilmidesse kutsuvaid kuulutusi. See kõlab nagu mõne bändi suvetuur – hõigatakse välja, et kindlatel kuupäevadel ja aegadel ollakse kohal kindlates Eesti linnades. Huvilistel jääb üle vaid kohale ilmuda ja ennast proovile panna.

Heli jaoks kulges sellises vaimus näiteks “Supilinna salaseltsi” osatäitjate otsimine. “Sõitsime üle terve Eesti ringi ja lõpuks käis kaamera eest läbi üle 5000 inimese. Ja see oli alles algus! Nende seast tuli leida veel neli peategelast.“

Kui mängufilmide rollidesse korraldatakse tavaliselt kõige mastaapsemaid otsinguid, siis Heli sõnul on viimasel ajal kasvanud nõuded ka reklaamidele. Firmad ei müü reklaamklipis enam vaid pelgalt toodet, vaid selle tootega kaasnevat emotsiooni.

Seega pesupulbripaki kõrval naeratava ilusa näolapi asemel otsitakse üha enam inimesi, kes ka reaalselt näidelda oskavad, et pesupulbri ostuga kaasnevat head emotsiooni paremini vaatajale maha müüa.

Teenida võib väga korralikult

Palju reklaamikuulutusi (ja ka muid kuulutusi) levib näiteks sotsiaalmeedias. Facebooki grupp “Pean saama näidelda muidu suren!” koondab täna üle 24 000 näitlemishuvilise, mistõttu on see meelisjahimaaks nii kodumaistele kui ka piiritagustele castinguga tegelevatele firmadele ja vabakutselistele.

Heli arvates on see grupp tänuväärne, kuna võimaldab kiirelt ja ühest kohast näha suure hulga inimeste pilte, kuid ainult sellele siiski lootma jääda ei saa.

On inimesi, kes mainitud Facebooki grupile mitu korda päevas uute kuulutuste otsinguil ringi peale teevad. Selleks motiveerivad mõistagi potentsiaalselt kopsakad töötasud.

“Olenevalt projektist võib palk ulatuda 100 eurost kuni 3000 euroni,” selgitab Heli. “Reklaami puhul oleneb tasu suurus näiteks sellest, milline on roll, bränd ja kui kauaks soovitakse õigusi osta.”

“Ma tean inimesi, kes teenivad sellega märkimisväärseid lisatasusid, et käivad aastas võib-olla paar korda reklaamfilmis mängimas. Isegi taustanäitlejana võib teenida korraliku summa.”

Palju õnne, sind on castingule kutsutud! Aga mis nüüd saab?

Kui lased endale lõpuks augu pähe rääkida ja nõustud castingule minema, siis pärast seda vahetatakse esimese asjana kontakte. See on tähtis! Heli küsib telefoninumbrit ka siis, kui juttu on alustatud Facebookis, sest näitlemismaailmas on kõnel suur kaal. “Juba hääletoonist saab aru, kas inimene tahab midagi ägedat teha või ajab raha taga. Ja teiseks, inimesega tekib isiklik suhe.”

Kõnelemisel on castingu protsessis oluline roll. “Tihtilugu tahavad režissöörid lihtsalt kuulda inimest rääkimas. Kasvõi 30 sekundit, et õppida tundma nende karakterit ja iseloomu. Pole isegi tähtis, mida nad räägivad, vaid lihtsalt see, et nad ennast väljendavad.” Seetõttu peab ka tema tähtsaks võimalikult varakult näitlejahakatiste häält kuulda.

Edasi minnaksegi juba stuudiosse casting’ule. Sellele kulub olenevalt projektist umbes 20 kuni 45 minutit. Tehakse fotod, filmitakse enesetutvustused, vahel proovitakse ka emotsioonide ja reaktsioonide harjutusi ning mängitakse stseene läbi.

Ilmar Raag ei olegi kohalik Simon Cowell?

Kõik on väga vaba ja sõbralik. Siiski pelgavad inimesed sageli castingule tulemist kohutavalt ja leiutavad tonte seal, kus neid ei eksisteeri.

“Tihti kujutatakse ette, et oled suures kõledas stuudios, lambid on näos ja siis 4-5 inimest hindavad sind nagu “Eesti otsib superstaari” saates. Ja Ilmar Raag istub toolis ja on kuri nagu Simon Cowell!”

Tegelikult tegeleb sinuga võtteplatsil ehk üks-kaks inimest, taaskord olenevalt projektist ja eelarvest. Külm ja karge suhtumine ei aitaks Heli arvates tulemuslikkusele kuidagi kaasa, sest lõpuks peab inimene ennast ikkagi kaamera ees avama. Krussis närvidega on siirad emotsioonid rasked tulema.

“Lõppude lõpuks sa motiveerid inimesi oma olekuga, sa kiirgad neile oma positiivset energiat,” räägib Heli. “Päeva lõpuks ongi nii, et ma istun diivanil teki all, vahin Netflixi, paitan kassi ja ei taha kellegagi rääkida, sest tunnen, et olen kogu energia ära andnud. Samas, sa saad protsessist väga palju head tagasi ka!”

Murra hallist argirutiinist välja

Isegi kui inimesed on sageli stuudiosse saabudes natukene hirmul, siis castingu protsess on rutiinist niivõrd erinev, et aitab vabaneda ja saada tõeliselt omapärase kogemuse osaliseks.

“Eelmisel aastal tegin ma ühte reklaamklippi, kus emad ja lapsed pidid üksteist kallistama,” meenutab ta. “Juhtus nii, et castingu ajal ma vist kallistasin ise inimesi äkki 300 korda, sageli võõraid. Ja nii, et see ei olnud kiire kalli, vaid te ikka hoiate üksteist emotsionaalselt, pisarad silmas!”

Selle päeva toob Heli ühtlasi välja ka ühe oma tööalase lemmikmälestusena. “See oli naljakas, kuidas inimesed pärast castingut ütlesid, et olenemata sellest, kas mind rolli valitakse, ma sain kaasa nii hea emotsiooni ja sooja energia oma päeva.” Ka Heli ise lahkus stuudiost päikeselisema olekuga. 

“Seda on lihtsalt pull teha!”

Projektide rohkus tähendab, et Heli jaoks kahte sarnast tööpäeva naljalt ei eksisteeri. “Oleme mänginud toidusõda, nii et mandariinid lendavad, ja karaoket oleme laulnud. Mõnikord on stseenid, kus inimesed saavad millegagi vastu pead, või stseenid, kus peab ette kujutama, et ollakse midagi ebamaist, näiteks jumalus või ingel, kes ärkab 1000-aastasest unest. Seda on lihtsalt pull teha!”

Lõbusa ja mängulise vahepeale mahub siiski ka kentsakamaid juhtumeid. “Ühel korral üks hobinäitleja, väga tore inimene, ütles, et talle surub mingi asi puusa peale. Küsisin, mis see on ja siis ta võttis püstoli välja! Ütles, et kannab seda alati kaasas, sest kardab tööl teatud asju. Oli huvitav olukord, kus stuudios oled sina, režissöör ja 2-meetrine näitleja, kes tõmbab äkki püstoli välja. Ja siis ta pakkus mulle, et kas sina tahad seda äkki hoida!” Olenemata näiliselt hirmutavast olukorrast meenutab Heli juhtunut huumoriga. Püstoli kaasa toonud näitleja on talle tuttav inimene, kes olevat alati soe ja sõbralilk. Karta ei olnud Helil mitte midagi.

Palju õnne, roll on sinu! Mis nüüd?

Kui casting läheb edukalt ja unistuste roll on sinu, siis oleneb taaskord projektist, millal võtted algavad. Mängufilmide puhul võib castingu ja võtete vahele jääda kuni kuu. Reklaami korral võid aga minna juba castingule järgneval päeval kostüümiproovi ja siis võtteplatsile. Vahel tehakse ka proove, eriti kui tuleb teha rääkivaid rolle ja ei kasutata professionaalseid näitlejaid.

Heli selgitab, et vahel tehakse ka call backe, ehk kutsutakse väike grupp väljavalituid tagasi stuudiosse, et nende seast leida lõplik osatäitja. “Seda tehakse näiteks siis, kui on näiteks romantilised stseenid või lapsega stseenid. Kunagi ei tea, kuidas laps võõrasse kaasnäitlejasse suhtub.”  Hetkel teeb Heli näiteks castingut isade ja tütarde rollidesse, kus tehakse proove, et näha, kas tüdruk julgeb “isa” padjaga lüüa ja tema hambaid pesta.

Projektide rohkus ja mitmekesisus tähendab seda, et eelkõige otsitakse rollidesse võimalikult paindliku töögraafikuga inimesi. Kuid ka siin on Heli sõnul viimaste aastate jooksul toimunud märgatav mentaliteedinihe.

“Kui mina alustasin, siis öeldi tihti, et castingule ei saa tulla, kuna peab 9-5 tööl olema. Aga nüüd on näha, et suhtumine töösse on nii palju muutunud, et loeb, millal töö saab tehtud ja mitte ainult kontoris istumine,” seletab Heli. Kell ei valitse graafikut nii totaalselt nagu varem, seega on ka rohkem inimesi filmimaailma sisenenud.

Tahan kohe kaamera ette! Mida ma teen?

Kõige lihtsam viis casting’u kuulutustest ülevaate saamiseks on kindlasti Facebooki grupp “Pean saama näidelda muidu suren!”. Sinna jõuavad nii eesti- kui ka välismaised näitlejate jahid ja igal ajal saab valida mitme erineva projekti vahel.

Hetkel otsib näiteks Mart Sander jaanuaris filmitavale projektile heas vormis näitlejaid, kes peavad kehastama maskiballil Prantsuse toatüdruku ja meremehe tegelasi. Veel hakkab silma kuulutisi BFMi tudengitelt ja reklaamfilmide loojatelt.

Ja lõpuks, hoia avatud meelt, kui keegi sulle tänaval ligi astub ja projekti kutsub! Ilmselgelt kõigiga kaasa joosta ei tasu, kuid otseste pakkumiste esitamine on casting’us levinud. Tuleb ainult eestlaslikust vaoshoitusest üle saada!