Kuid sellegipoolest on ennekõike just väikeriikidele loomingu selline tunnustamine eriline au. Eriti arvestades, et koore on auhinnalaualt riisunud suured filmimaad Prantsusmaa 14 ja Itaalia 12 võiduga. Eesotsas on veel – küll tagasihoidlikuma saagiga – ka Jaapan, Hispaania, Rootsi, Taani, Saksamaa, omaaegne NSVL jt. 

Üldiselt rahvaarvult paigutub Eesti oma ligi 1,3 miljoni inimesega maailma 195 riigi seas tagumisse otsa ning meist väiksemaid iseseisvaid riike on vaid pisut üle 40.

Kokku 129 riigist, kust pärit filmid on Oscarile kandideerinud, on meist väiksemaid vaid kuus – Fidži (926 000), Bhutan (766 000), Montenegro (614 000), Luxembourg (606 000), Malta (449 000) ja Island (343 000). Kõige väiksem piirkond aga on Taanile kuuluv Gröönimaa, mille rahvaarv on vaid 58 000.

Eelnimetatuist ükski pole siiski kordagi võitnud. Meile kõige lähedasema suurusega rahvaarvu lõikes on Bosnia ja Hertsegoviina – see 3,8-miljonilise elanikkonnaga riik viis kuldmehikese koju 2001. aastal Eestiski linastunud Bosnia sõja teemalise musta komöödiaga “Eikellegimaa”. Järgnevad Taani (5,8 miljonit elanikku) ning Šveits (8,3 miljonit).

Seega – juhul, kui “Tõde ja Õigus” arvatakse 13. jaanuaril viie finalisti sekka ning peaks lõpuks ka žürii kõrgeima tunnustuse pälvima, saaks Eestist selles arvestuses väikseim Oscari “võitjariik” ning ühtlasi üldse 27. riik, millest pärit linateost on kuldmehikesega auhinnatud.

Nominentide võrdlus

Et Eestil on “Mandariinide” näol 2014. aastast juba olemas ka üks nominatsioon ehk koht viie parima seas, saame võrrelda end ka nende ülejäänud 30 riigiga, kes on vähemalt korra olnud nomineeritute seas. 

Selles võrdluses oleme rahvaarvult kohal number kaks – “jääme alla” vaid Islandile. Islandlaste puhul oli sh aegade esimeseks ja seni ka ainsaks jäänud nominatsiooniks 1991. aastal Friðrik Þór Friðrikssoni mängufilm “Looduse lapsed”. 

Vahetus võrdluses järgnevad meile Põhja-Makedoonia (2,1 miljonit elanikku), Puerto Rico (3,3 miljonit) ning Uruguai (3,4 miljonit). Sealjuures on kõigil neil riikidel nominatsioone meiega samapalju ehk üks. 

Tänavuse filmiaasta eelvalitud filmide arvestuses oleme taaskord väikseimad. Meile järgnevad Põhja-Makedoonia, Ungari (9,8 miljonit elanikku), Tšehhi (10,7 miljonit), Senegal (15 miljonit), Poola (38,4 miljonit), Hispaania (49,3 miljonit), Lõuna-Korea (51,4 miljonit), Prantsusmaa (67,4 miljonit) ning naaberriik Venemaa (142,1 miljonit)

Naabrid ja saatusekaaslased

 Meie lähinaabrite seas mõned Oscari-võitjaid leiab – kuldmehikesega on pärjatud nii Rootsi kui Taani (mõlemal 3 võitu, sh Rootsil on nendeks kõik Ingmar Bergmanni linateosed), Poola ja Venemaa (mõlemil 1) filmitööstuseid. Viimase puhul käib arvestus siis ainult iseseisva Venemaa aastate kohta, endise NSVL-i arvele langeb kolm võitu. 

Eesti film on üldse Oscarile kandideerinud 17 aastal, sh esimest korda 1992 Raimond Valgre elust rääkiva linateosega “Need vanad armastuskirjad”. 

Nominatsioonide arvestuses oleme põhja- ja lõunanaabritega võrdluses Soomega täna ühel pulgal ning “Tõe ja Õiguse” edu korral võime ettegi rebida. Nimelt on soomlastel (33 esitatud kandidaadiga) seni üks nominatsioon (Aki Kaurismäki “Mees ilma minevikuta” 2002. aastast) ning üks eelnimekirja pääsenu – Soome lipu alt esitatud, kuid meie vaatest ikka ühisfilm “Vehkleja” (2015). 

Lätlased ja leedulased seni nominentide sekka pääsenud pole, kuigi katsetatud on vastavalt 12 korda Leedu ning 11 korda Läti poolt. Järelikult Balti maavõistluse oleme ses arvestuses võitnud!

Kokkuvõtvalt – enesestmõistetavalt hoiavad kõik eestimaalased Oscarile mõeldes “Tõele ja Õigusele” pöialt esmajoones selle kõrge kunstilise taseme ja kinosaalist saadud kordumatu emotsiooni pärast. Ent “naabrist parem” rahvana, mida Tanel Toomi film sedavõrd täpselt portreteerib, on veel nii mõnigi nüanss, mis südame kiiremalt põksuma paneb.