Eesti filmidel ei ole kunagi nii hästi läinud, kui praegu. Seda lauset oleme viimase aasta jooksul palju kuulnud. “Tõde ja õigus” jõudis Oscarite eelnimekirja, Hollywoodi produktsioonid panevad Laagna teed kinni, et niimoodi luua uusi maailmu ja jutustada enneolematuid lugusid.
Aga selle kõige varjus tehakse asju, mis nii palju kõlapinda ei saa. Asju, mis vastanduvad täielikult priiskavale, professionaalsele ja mahukale filmitööstusele. Ma räägin “Selgeltnägijate tuleproovist” tuntud hobinäitleja Toomas Aria loodud filmist “Õiglus”.
70-minutilise märulifilmi stsenarist, produtsent, režissöör ning peaosatäitja on Toomas Aria, osades Renke Andres, Helen Kõpp ja paljud teised.
“Film sündis lambist!”
Enne linastuse algust lobiseb Toomas natukene filmi loomisloost ja ütleb selle kohta lühidalt nii: “Film sündis lambist”.
Nimelt arutas ta teiste hobinäitlejatega mingil suuremal produktsioonil, et võiks äkki ise ka proovida filmi teha. Mõeldud-tehtud. Näitlejad olid olemas, nüüd tuli stsenaarium kirjutada. Seda tegi ta bussis, kokku tund aega päevas, pool tundi tööle ja pool tagasi.
Kui see sai aasta ja kahe kuu pärast valmis, oli probleemiks võttegrupi leidmine. Õnneks üks näitlejatest omas kogemust nii kaameratöös kui montaažis ning leiti ka helimees. Koos võtete ja montaažiga kulus “Õigluse” tegemisele kaks aastat.
Kui küsisin kogu asja autorilt ja loojalt, kust ta teadis, et ta film on valmis ja et enam pole midagi monteerida, siis sain ammendava vastuse: “Stsenaarium on ees ju. Kui kaadrid saavad otsa, siis on ju valmis.”
Teine suur küsimus on filmi tegemisel alati raha”Õigluse” puhul on tegu uskumatult odava filmiga, mis läks maksma umbes 4500 eurot. Pea pool sellest summast koguti hooandjate abil ning päris palju tuli ka omast taskust. Filmitegijad rõhutavad ka, et on väga tänulikud erinevatele firmadele, mis lasid oma lokatsioone või vahendeid kasutada lõputiitrites logo näitamise eest.
Ja mis tulemus on?
Filmi peategelane Ahto on olnud aastaid süütuna vangis ning pääseb lõpuks tänu heale käitumisele vabadusse. Tema eesmärgiks on leida ja kätte maksta politseile, kelle tõttu ta vangi sattus. Selleks liitub Ahto narkojõuguga, kuid talle teadmata satub tema seltskonda ka salapolitseinik Katrin, kes samasse gruppi infiltreerub.
“Õiglus” on läbi ja lõhki action: kaklused, külm- ja tulirelvad, valge pulber, kiired tagaajamised nii jalgsi kui autoga, inimröövid, narkodiilid, romantika ja kättemaks. Kohal on kõik, mis ühes filmiklišees peab kohal olema.
Stsenarist tunnistas, et politseiga stsenaariumi asjus ei konsulteeritud ja ta kirjutas kõike lihtsalt nii, nagu pähe tuli. Ning eks lõpptoode olekski igavam tulnud, kui oleks püütud päris protseduure või reegleid jälgida. Mul on hea meel, et tehti nii, nagu mõte tuli.
Seda kõike näeb Eesti hobinäitlejate peamiselt puises esitluses, amatöörliku kaameratöö, veidrate süžeehüpete ja lustakate dialoogidega. Aga tegelikult on see suurepärane!
Ühel hetkel muutub see kõik väga nauditavaks ja ei ole enam kehv, vaid stiililiselt püsiv ning mõnus. Nii tehniline pool kui näitlejate sooritus muutuvad lõpuks ikkagi üheks terveks filmiks, mida vaadates oli publik 70 minutit järjest lummatud.
Jah, tõesti naerdakse kohtades, mis peaksid olema tõsised. Aga see ei loe. Kindlasti oli seda tore teha. Ja seda oli ka tore vaadata. Mis siis, et kui seda peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis oleks see ilmselt “camp“. Aga seda heas mõttes.
Mis saab edasi?
Kahjuks on järgmine suurem võimalus filmi vaadata kevadel toimuval Haapsalu Õudusfilmide Festivalil (30.04-02.05). See-eest on heaks uudiseks aga see, et Arial on juba käsil “Õigluse” teise osa stsenaariumi kirjutamine.
