Filmid

Pilk kuliššide taha: “Vanamehe” filmi loomine oli äärmiselt keeruline ja ajakulukas ettevõtmine

"Vanamehe" täispikka filmi saab näha järgmise aasta aprillis. Fotod: Marii Karell ja Gethe Rohumägi

Diktoril oli harukordne võimalus käia täna kinodesse jõudva “Vanamehe” filmi animatsioonistuudios ja tutvuda lähemalt, kuidas rahvalemmikust valmib täispikk linateos.

Üks sekund päevas

Nukufilmi tegemine on väga aeganõudev, sest salvestatakse 12 kuni 24 kaadrit sekundis. See tähendab, et ühe sekundi nukufilmi tarvis liigutatakse nukke isegi kuni 24 korda. Ikka selleks, et tegelaste liikumine oleks võimalikult loomulik ja usutav.

Nii võib ühe sekundi tegemine olla väga ajakulukas. “Mõni animaator võib teha isegi 20 sekundit päevas, kuid teine plaan võib jällegi nii keeruline olla, et selle ajaga jõuab ainult ühe sekundi ära teha,” selgitas Mikk Mägi, filmi üks režissööridest ja stsenaristidest.

Selline näeb välja “Vanamehe” storyboard.

Enamasti toimetavad animaatorid platsil küll üksi, kuid raskemate piltide puhul on vaja mitut käepaari.

“Rohkem animaatoreid on vaja, kui peab ka mitut erinevat detaili liigutama. Näiteks nukku ja traktorit. Niiviisi liigutab üks nukku ja teine maapinda,” kommenteeris Mägi.

Platsil on oluline ka operaator, kes tõstab eelnevalt valguse ja kaamera paika ja vaatab, et pilt oleks fokusseeritud. Kui plaani jooksul peab fookus animeeruma, siis ta paneb ka selle jaoks settingud õigeks.

Massistseen. Kuna mitme nuku paikasättimine võtab eriliselt kaua aega, siis on selle võtteplatsi juures üleval ka surnupealuuga ähvardav silt: Plaan pooleli!

Nukkudeta ei ole filmi

Kuid enne kui operaator ja animaator saavad üldse platsile filmima minna on vaja nukke ja rekvisiite.

Selle tarbeks on mitmepealine meeskond, kes valmistab nii tegelasi kui ka loomi, taustaelemente ja väikeseid detaile.

Nukumeistri töö saab alguse kavandist, kus on välja toodud nuku tüpaaž, pikkus, materjal ja vajalikud rekvisiidid.

“Nukku tegema hakates tekitatakse kõigepealt traatkarkass, mis on tehtud animeerimistraadist. See on küll habras, kuid säilitab oma kuju ja tänu sellele saab teda liigutada. Seejärel tehakse jalad, väikeste naelaaukudega, et nuku saaks pinnale kinnitada ja n-ö kõndima,” tutvustas linateose peakunstnik Sander Põldsaar.

Siit tuleb ilmselt üks eepiline stseen!

Pärast seda lõigatakse penoplastist välja maht, millega lisatakse traadile mass. Kõike ei ole mõtet vatist teha. Üldkujule pannakse peale õhuke poroloonikiht, millega antakse kehale lõppkuju. Seejärel õmmeldakse kõik ilusasti kinni ja pannakse riidesse.

“Kõige hullem on, kui traat läheb sees katki. Selle parandamiseks võetakse kõik lahti. Tähtsamatest nukkudest on seetõttu kolm eksemplari ka. Kas või selleks, et siis saab mitut erinevat plaani korraga filmida,” selgitas Põldsaar.

Muide, tegemist on pehmete nukkudega, mistõttu ei tohi neid puutuda. Vastasel juhul läheb Vanamehe nina lömmi ja näo korrigeerimiseks peab tikuga defekti parandama hakkama.

Dekoratsioonide tegemisel ollakse kavalad ja nutikad. “Ühtegi dekoratsiooni ei tehta tervikuna, vaid vastavalt selle, mida vaja on. Kui tervet maja ei näidata, siis tehakse ainult üks nurk,” põhjendas Põldsaar.

Enamasti kasutatakse butafooria tegemisel penoplasti, sest see on pehme ja allub kergesti. “Filmis petmine käib, sest päris materjalid lihtsalt ei tööta,” kirjeldas Põldsaar.

Siin on käsil muusikafestivali stseen, kus tegelased näevad välja justkui otse Telliskivist tulnud. Erinevalt külaelanikest, keda multifilmis näha saab, on nende loomisel saadud inspiratsiooni festivali Intsikurmu külalistest ja on igati moodsad. Kuid vahel võib ka juhtuda, et näiteks juba kasutusel olnud trendikast nukust võib saada maakas.

“Vanamehe” filmis lähevad lapselapsed suveks maale Vanamehe juurde ja kiinduvad Lehma. Pärast valuliku lüpsi ja päev enne seemendust otsustab lehm põgeneda ja külas algavad sekeldused.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.