Kõik tuled põlema!

“Resident Evil 2” uusversioon on algselt 1998. aastal ilmunud mängu moderniseeritud teine tulemine, mille tegevus toimub zombiviiruse poolt räsitud linna politseijaoskonnas. Petlikult vaiksetes koridorides luusivad elavad surnud ja põrandal lamavad laibad võivad äkitselt jõnksatades liikuma söösta.

Enamasti on tegu väga pimeda mänguga, mis lausa nõretab pinevast atmosfäärist. Peategelane kasutab küll taskulampi, et hämrauses paremini teed leida, kuid läbi paranoilise mõistuse filtri moondab valguse ja varju mäng ka potilille mängleva kergusega tapjazombiks.

Seega, argpüksid – tuled põlema! Mäng võib ju kottpime olla, kuid hämaras toas kükitamine võimendab veelgi ekraanilt õhkuvat hirmuatmosfääri. Jänespüksidel ei ole vaja luua oma mängukeskkonnas hirmuäratava politseijaoskonnaga samalaadset olustikku. Nii et võtke oma valgustitest viimast, inimesed!

Tasa! (ja targu)

Sa patseerid aeglaselt mööda koridori, mis näeb välja nagu keegi oleks värske sisikonna mikserist läbi lasknud ja unustanud kaane peale panna. Su sammud kõmavad puitpõrandal kõrvulukustavalt ja Sa oled veendunud, et kõik varjudes peituvad jubedused teavad kindlalt, kus Sa asud. Ja siis puruneb kõrvulukustava plahvatusega see aken, millest Sa just mööda hiilsid, et teha teed räuskavale, verejanulisele zombile!

“Resident Evil 2” hirmutab heliga sama palju kui pildiga. Ehk rohkemgi. Totaalne vaikus ei ole kunagi mängija liitlane, vaid pigem alatu reetur, mille õhkõrna rahuliku fassaadi taga peitub alati järgmine ajugurmaanist zombi. Pea alati on jaoskonna lõputuna näivatest soppidest kosta lõrinat ja samme ja karjatusi …

Seega anna oma surround soundile natukene puhkust ja keera heli maha. Mitte täielikult maha, sest sa tahad ikka kuulda kui mõni zombi on sulle juba päris selja taha hiilinud. Aga piisavalt maha, et iga elava surnu karje ei kõlaks kõrvulukustava möirgena. Hakkab lihtsam, usu mind!

Lihtsuses peitub võlu

“Resident Evil 2” on üks paganama raske mäng. Politseijaoskonna peab risti-rästi läbi kammima, kõik kohad on täis näljaseid zombisid, kes su vähestest kuulidest ennast eriti häirida ei lase ja tagatipuks on vähe ka elusid taastavat kraami ja muid abistavaid meeneid.

Õnneks on mängu loojad aru saanud, et mõned meist on tehtud pehmemast materjalist ja lisanud teosesse erinevad raskusastmed. Nii et kui Sina oled üks neist, kelle käed zombisid nähes niimoodi värisema hakkavad, et püstoli sihtimine võimatuks muutub, siis kruvi raskustase alla. Kohe nii alla kui saab!

Kõige lihtsama raskustaseme peal on “Resident Evil 2” zombid natukene nõrgemad ja kuule leiab natukene rohkem. Õhukese nahaga õudukaentusiastile on need kaks abimeest kulla väärtusega!

Mängi enne magama minekut midagi muud

See õppetund jõudis minuni läbi traumeeriva isikliku kogemuse. Mässasin õhtul paar tundi zombidega ja hetisin siis voodisse, et päev lõppenuks lugeda. Aga uni ei tahtnud mingil juhul tulla! Vähkresin siia-sinna ja mõtlesin endamisi, kas tänaval mööda patseeriv kaaskodanik ei ole ehk hoopis ajumaias elav surnu …

Mis teha, und lihtsalt ei tulnud. Kella nelja ajal looduse kutsele vastates kuulsin parketil klõbisevaid samme ja oleksn peaaegu ataki saanud. Tõsi, ringi tatsus kõigest üks tilluke corgi kutsikas ja mitte mõrvarzombi, aga siiski! Valvel peab olema.

Kui ka Sind pole õnnistatud pika õudukasoolikaga, siis on mõistlik zombidele enne tudule minekut puhkust anda ja midagi muud mängida. Minu öökapimänguks on viimasel ajal kujunenud võrratu “The Outer Worlds”, mis on – ja see on oluline – täiesti zombivaba! Vähemalt siiani…