“Ape Out” on viimase aja üks parimaid indie-mänge, mis paljudel tõenäoliselt kahe silma vahele jäi
Minimalistlik, aga ilus. Ja verine.Foto: kuvatõmmis
Ajal, mil videomängud muutuvad aina suurejoonelisemateks, tõestab “Ape Out”, et lihtsusest võib siiski veel leida ilu ja originaalsust. Selle minimalistlik kunstiline suund erksate värvide ja väheste detailidega on nii esteetiliselt rahuldav kui ka omapärane.
Sama võib ka öelda mängumuusika kohta, kus nii pea, kui sa oma esimese ohvri vastu seina lööd hakkab kõlama rütmiline džässmuusika. Iga vaenlase surma korral prõmmitakse trumme ning mida intensiivsemaks muutub märul, seda tempokamalt mängib ka muusika.
Lihtne vaid esmapilgul
“Ape Outi” keskne idee lihtne: sa oled gorilla, kes ei taha olla seal, kus parasjagu viibib. Selle asemel, et olla sees, tahad sa saada välja. Ainus eesmärk on põgeneda.
Sama lihtne on ka mängu nupusüsteem: lisaks liikumiseklahvidele kasutatakse veel kahte nuppu – ühte vaenlase lükkamiseks ja teist temast kinni haaramiseks. Vastaseid on küll suuremaid ja väiksemaid, kuid gorillast ei käi kellegi jõud üle ning selle tõttu on võimalik lükata kasvõi kõige suurem vaenlane mängleva kergusega vastu seina punaseks plekiks.
Võimalus haarata vastaseid ja objekte jätab palju ruumi eksperimenteerimiseks ja endale sobiva mängustiili leidmiseks. Näiteks saab vastast kasutada inimkilbina või viska ta vastu teisi vaenlaseid. Võimalik on ka uksi eest rebida ning neid loopida või haarata maast pomme ja neid kurjamite suunas tagasi visata. Erinevaid võimalusi põgenemiseks on meeldivalt palju.
Uste taga saab muuseas ka vaenlaste kuulirahe eest varjuda.Foto: kuvatõmmis
Kolm on kohtu seadus
Päris hävitamatu plehku panev gorilla siiski ei ole. Vaenlased kasutavad erinevaid relvi, alates püstolitest kuni kuulipildujateni, kuid ükskõik, kust kuul tuleb – kolmas on alati surmav. No okei, sellele reeglile on ka üksikud erandid, kuid üldiselt tasub meelde jätta, et kolm on kohtu seadus.
On ka asju mille üle nuriseda. Kasutatakse protseduuriliselt loodud tasemeid, mis tähendab, et igal korral kui proovid taset uuesti läbida, on selle ülesehitus alati natukene teistsugune. See võib luua olukorra, kus tase on väga lage ja tihedalt vaenlasi täis, mis muudab lõppu jõudmise peaaegu võimatuks.
Sellises olukorras ei jää üle muud, kui surma saada ja alustada algusest. See ei saa ületamatuks takistuseks, sest tasemed on lühikesed ning enamasti pakub mäng piisavalt väljakutset isegi kogenud mänguritele.
Surma saades näed, kui kaugele jõudsid ja kui pikk tee veel minna jäi.Foto: kuvatõmmis
Mina soovitan seda mängu mängida kergemal raskusastmel, sest nii on mängu tempo kiirem ja nauditavam. Raskem raskusaste loopis mu vastu liiga palju vastaseid korraga, mis sundis mind peidus kükitama ja ootama, kuni kurjamid minu juurde tulevad. “Ape Out” on loodud tempokaks ja seina taga kuulirahe eest varjudes ei saa kätte seda ehedat ja õiget elamust.
Soodne ja hea
“Ape Out” on põnev ja originaalne kokteil džässist, vägivallast ja minimalistlikest visuaalidest. Nupuskeem on küll lihtne, kuid sellegipoolest pakub “Ape Out” märkimisväärset väljakutset ka kogenud mängurile.
Mängu tasemed on lühikesed ja sobivad suurepäraselt lühemateks mängusessioonideks. Tõsi, “Ape Out” on küll lühike, kuid samas 15-eurose hinnasildiga ka üsna soodne.
Mina mängisin “Ape Outi” Nintendo Switchi peal ja arvan, et sellel platvormil on tegu ühe parima indie–mänguga.
