Tegu pole siiski pelgalt visuaalsete mõistatustega, sest nendes maailmades on erinevaid asju, mida saad otseselt või kaudselt nihutada ja liigutada, ning õige lahenduse leidmiseks pead enne hulga eeldusi täitma. Alguses võivad need tunduda jaburad, kuid tagantjärele on täiesti loogilised.

Minu eriliseks lemmikuks oli stseen merel seilava paadiga, kus sai ise muuta kurssi: vastavalt sellele hakkas näiteks kajutis liikuma kohver, mille sai omakorda inertsiga suunata hoopis teisele kuubiku küljele ning paadi põhjasuunas näitav kompassinool aitas omakorda kolmandas maailmas tehase täisvõimsusel tööle saada.

Just see mind “Moncage’i” juures võlubki – mäng põhineb loogikal ja visuaalsetel seostel, aga nende lahtihammustamine võib võtta omajagu aega. Ka selle paadimõistatusega maadlesin ja katsetasin ikka omajagu. Ilmselt teeks geenius mängu läbi tunni-kahega, aga minul kulus pigem 4–5 tunni ringis.

Väike indie-mäng on sellele teosele suurte tähtedega peale kirjutatud ja seda on eriti tunda graafikas. Hoolimata sellest, et Unity on mängu peal suurte tähtedega kirjas, on kunstilises stiilis midagi unikaalset. Ühtset lihtsat ja kõigile selgelt arusaadavat narratiivi mängul ei ole, aga see lugu tulebki eelkõige välja, vähemalt minule, läbi kunstilise stiili ja väikeste detailide, mis on nendes maailmades peidus.

“Moncage” on kindlasti mäng, mida soovitan kõigil proovida. Kui see läheb liiga keeruliseks, siis ära muretse, mäng on vihjete andmisel helde. Mõistagi soovitan nende vaatamist vältida nii kaua kui vähegi võimalik.

See on mäng, mis paneb sind ka pärismaailma teise pilguga nägema ja tahes-tahtmata hakkad otsima seoseid, sest need on seal olemas.

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 201, jaanuar 2022

Kõik selle ajakirja lood