Nagu “Sims”, aga keskajal

“Crusader Kingsi” tegevus toimub keskajal ning selle mänguseeria keskmes on tegelased. Iga vürstiriiki või krahvkonda juhib konkreetne inimene, kellel on oma nimi, iseloom ja isikuomadused. Täpselt samamoodi on “päris” inimene iga liige tema õukonnas.

See on juba pikalt olnud Paradoxi üks edukamaid mänguseeriaid – ilmselt seetõttu, et inimestele keskenduvad mängumehaanikad loovad lugusid ning on kergemini ligipääsetavad kui mõned teised suured strateegiamängud: lõbu tuleb sellest, et su uje liigsööjast hirmuvalitseja laseb ükshaaval mõrvata kõik naaberriigi kuningapere liikmed, et ise kroon endale võtta, mitte Natsi-Saksamaa 37. laskurkorpuse detailsest liigutamisest Elbe all. (“Hearts of Iron” ei ole päris minu teema.)

“Crusader Kings III” on kõikidest varasematest Paradoxi mängudest ligipääsetavam ning saab isiklike lugude loomisega enneolematult hästi hakkama. Sissejuhatus on lihtne ja arusaadav ning tutvustab põhilisi mängumehaanikaid väga hästi. Tutvustav osa tasub läbi teha ka neil, kes on varasemalt Paradoxi ja “Crusader Kingsiga” tuttavad, sest kolmas osa toob kaasa on uusi mehaanikaid, nii lihtsamaid kui ka keerukamaid.

Uued tulijad saavad hakkama

“Crusader Kings III” teeb uutele tulijatele eriti hästi hoomatavaks Wikipedia-laadne lahendus: kui kuskil tekstis tuleb ette mõni mängutermin, näiteks Stress või Income, on see alla joonitud. Kui kursor selle sõna peale liigutada, tuleb lahti väike aken, mis termini lahti selgitab. Kui seal on omakorda sõna, millest sa aru ei saa, saad omakorda selle peale minna ja nii edasi. Lihtne ja tõhus.

Kasutajakogemus näib olevat olnud Paradoxi suurim prioriteet. Nupud asuvad päriselt loogilistes kohtades ning on aru saada, mida mis teeb ning kuidas saavutada täpselt see, mida sa tahad. Kui varasemate Paradoxi mängude kasutajaliides võib esmapilgul olla väga hirmutav, siis “Crusader Kings III” puhul see enam nii olla ei tohiks.

Kolmas “Crusader Kings” haaras mind endasse märksa efektiivsemalt kui “Crusader Kings II”: veidi lapsikute tegelaste portreede asemel on iga tegelane nüüd 3D-s ja animeeritud, seljas oma ajastule vastavad riided. Kasutajaliides on tumedates toonides ja imposantne. Muusika on olenevalt hetkest tüüne, sünge või hoogne, aga alati muljetavaldav.

Võimalikke algusaastaid on kaks – 867 ja 1066. Kui varasemates mängudes oli võimalik kaarti oma soovi järgi edasi kruttida ning valida suvaline aasta alustamiseks, siis seda varianti enam pole. Näiteks Lembituga ristikoerte vastu sõdida seega enam ei saa.

Algused on siiski päris huvitavad, ka neile, kes on varem “Crusader Kingsi” mänginud. Näiteks 1066. aastal on alguskuupäevaks valitud 15. september – ehk aeg enne William Vallutaja sõjakäigu algust. Teoreetiliselt on võimalik, et Normandia ei tungigi Inglismaale, vaid asub end kehtestama näiteks Prantsusmaal.

Pulmad ja matused

“Crusader Kings” on põnev ja hoogne nagu ikka. Valisin enda esimeseks mänguks Habsburgide dünastia 1066. aastal – sel perioodil kuulub neile täpselt üks omajagu kasutu provints kuskil Alpides.

Keskendusin pere loomisele ning strateegilistele liitudele, nagu Habsburgid tulevikus, ehkki allutasin endale ka paar lähemat vürsti.

60 aastat hiljem oli mul õnnestunud seemendada päris mitu olulist Euroopa koda – ning minu õnneks valiti Saksa-Rooma keisriks mu nõbu Guillaume. Lõpuks ometi, mõtlesin ma. Sada aastat veel ja see kõik on minu.

Aga asi läks kiiremini. Mulle suureks üllatuseks hakkas värske keiser mulle hoopis ligi ajama. Mu südame võitmiseks läks ta esialgu hundijahile (ei õnnestunud), seejärel kinkis mulle toreda kutsu ning tagatipuks päästis mind ründajate käest.

Meie suhe oli kirglik, aga (tema jaoks) kahjuks mitte väga pikk, sest muidugi küpses mu peas samal ajal plaan. Kümme aastat strateegilisi mõrvu, intriigitsemist ning mõjukate kuningate kintsukaapimist hiljem lebas keiser surnuna oma voodis, mina tema ainus pärija ning kõigi Saksa-Rooma valitsejate pea ühtsel otsusel uus keiser.

Kahjuks jõudis mu keisripõli kesta lühikest aega, sest mu vanem poeg otsustas hoopis mulle noa selga lüüa (sõna otseses mõttes). Kahjuks ei olnud ta arvestanud, et tema jumalavallatus ja konfliktne loomus ei lähe teistele kristlastele väga peale. Uueks keisriks sai hoopis ta suurim rivaal.

Steami statistika järgi olen ma “Crusader Kings II” mänginud umbes 700 tundi, “Europa Universalis IV” aga 1500. Vähemalt praegu on mul kuri tunne, et “Crusader Kings III” lööb need mõlemad pika puuga üle.