Ma ei mäleta, mis oli esimene videomäng, mida ma mängisin. Kuid mäletan, kuidas ma seda mängisin – sõbra juures põrandal teleka ees istudes, mängukonsooliga, mis manas ekraanile Nintendo poolt loodud mänge nagu Super Mario, Duckhunt ja Battle City.
Nintendol kui firmal polnud sellega muidugi midagi pistmist. Teadsin tol ajal vaid ühte inimest, kellel oli päris Nintendo konsool. Kõigil teistel olid peamiselt Venemaa turu jaoks toodetud odavad kloonid nagu Dendy.
Illegaalsele päritolule vihjasid ka kollased mängukassetid, mis sisaldasid tavaliselt tervet hulka erinevaid mänge. Lubatud 30, 50 või 100 mängu siiski tegelikkuses ei saanud. Enamik olid lihtsalt ühe mängu variatsioonid, kuid vägev oli siiski näha kirja „35 in 1“ kuna lääne lapsed pidid samal ajal oluliselt suuremaid summasid maksma vaid ühe mängu eest.
Sarnaseid lugusid on ilmselt enamikul minu põlvkonna esindajatel. Kellel oli kollaste kassettidega telekamäng kodus, kes pidi käima sõprade juures. Kui minu meenutused tekitasid teis nüüd vastupandamatu soovi oma lapsepõlve taas-avastada, siis sügisel avatav videomängude muuseum LVLup! on just teile.
Noorsootöötaja Andrejs Rusinovskis ja Prantsusmaalt pärit meediakunstnik Camille Laurelli on koos oma elukaaslaste ning vabatahtlike abiga loonud Pärnu maanteel asuvasse ARSi majja omapärase kogemuse. Ühest küljest muuseum, kus on võimalik õppida tundma mängukultuuri 1980ndatest kuni tänapäevani. Teisest küljest mängutuba, kus pere ja sõpradega tundide viisi vanemaid ning uuemaid videomänge mängida.
Need, kes kogesid lapsepõlves vaid Nintendo kloone saavad tutvuda originaalkonsoolidega ning USAs populaarsete Atari ja Sega telekamängudega. Kes pole aga kunagi midagi vanemat kui Xbox või Playstation näinud, saavad kiirkursuse sellest, mis tunne oli olla videomängude fänn 90ndatel.
Ideest muuseumini vaid mõne kuuga
Mõte muuseum luua tuli Andrejsi sõnul Rahvusarhiivi galeriis selle aasta kevadel interaktiivset videomängude näitust külastades. Selle näituse oli kokku pannud Camille koos Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna I kursusega ning Andrejs sai sellest inspiratsiooni. Paar kuud hiljem oli uus muuseum kahe mehe koostöös juba valmimas.
Muuseumi kiire areng on tulnud suuresti tänu vabatahtlike ja asjahuviliste panustele. Lisaks Andrejsi ja Camille’i erakogudele on eksponaate leitud komisjonikauplusest ning inimestelt, kes on oma seadmed ja mängud muuseumile laenanud või annetanud.
Nostalgia tunnet võimendavad ka ARSi maja interjöör ja taaskasutuspoodidest saadud mööbel. Loodud atmosfäär on kummastavalt sarnane nii sõbra 90ndate alguse elutoale kui ka tihti keldrikorrustel asunud mängutubadele ja -poodidele.
Võimalus hinnata/kogeda mänge kui osa kultuurist
Tegu on palju enamaga kui kohaga, kus mänge lihtsalt mängimas käia. See on koht, kus mänge ja neid ümbritsevat kultuuri mõistma ning hindama õppida. Koht nii nostalgiat otsivatele täiskasvanutele kui ka mängudest huvitunud noortele ja lastele.
Muuseum avab oma uksed 2. septembril ja piletihinnad saavad olenema sellest, mitu tundi külastaja seal veedab. Gruppidel on võimalus kasutada muuseumit ka ürituste korraldamiseks, nii et ootan juba põnevusega, kes on mu sõpradest esimene, kes seal nostalgiast kaasa viiduna oma sünnipäeva peab.
Kui teil juhtub kodus midagi muuseumile sobilikku leiduma, siis võtke nendega ühendust. Oodatud on nii mängude, konsoolide kui ka mööbli annetused.
