Mängud

Dying Light 2: käime katuseid mööda, zombid meie all!

"Dying Light 2" pakub mõnusat parkuuri ja nauditavat mängitavust, kuid verejanulised zombid eriti judinaid ei tekita.Foto: Techland

Ligi 500 tunni pikkusena (tegelikkuses 30–40 tundi) reklaamitud seiklusmärul “Dying Light 2: Stay Human” ei nõua mängijalt esimese mängu tundmist, sest alguses tehakse asjatundmatutele lühike kokkuvõte. 

22 aastat on möödas eelmises mängus levima hakanud zombiviiruse puhkemisest. Kuigi antiviirus leiti, viisid valitsuse eksperimendid viiruse järjekordse vallapääsemiseni, mis hävitas kogu maailma. Alles jäid vaid üksikud asundused väheste elluääjatega ja üks viimane linn, mis peab veel vastu zombide hordidele ja metsistunud inimeste rünnakutele. 

Zombid ei ole Villedoris ainsaks ohuallikaks, maid pead jagama ka ellujäänutega. Foto: Techland

Uue nimega tuttav mees

Kui esimene osa viis meid Lähis-Itta, siis seekord seikleme Euroopa viimases allesjäänud linnas Villedoris. Peale tegevuskoha on uus ka peategelane. Enam ei kehastu mängija salaagent Kyle Crane’iks, vaid oma õde taga otsivaks “palveränduriks” Aiden Caldwelliks. Palverändurid on eriti võimekad, vihatud ja kardetud kullerid, kes läbivad tohutuid ohte trotsides pikki distantse. 

Peategelaste erinevused on pinnapealsed ja sama saab öelda ka loo kohta. Mõlema mängu lood on nii sarnased, et jääb mulje, nagu oleksid stsenaristid lihtsalt välja vahetanud nimed ja kohad ning lootnud, et keegi ei märka.

Aiden on sarnaselt Kyle’iga väga võimekas kangelane, kes paistab silma tugevuse, vastupidavuse ja parkuurimisoskustega. Kui Kyle oli treenitud salaagent, siis Aiden on tänu lapsepõlves kogetud eksperimenteerimistele teistest peajagu võimekam. 

Sujuv parkuur ja leidlikud liikumisvõimalused annavad “Dying Light 2-le” palju juurde. Foto: Techland

Kesine lugu, kuid hea mängitavus

See tähendab, et lugu on järjeosa nõrgim lüli, sest see on igav, klišeesid täis ja fantaasiavaeselt jutustatud. Pärast lõputuna näivat sissejuhatust hakkab lugu päriselt peale ja tööle alles mängu viimastel tundidel, kuid siis on juba liiga hilja.

Lugu ei ole õnneks sellise mängu juures kõige olulisem, sest Villedori vanalinna madalate majade katustel ja kesklinna kõrghoonete seintel parkuurimine ning peenelt lihvitud võitlusmehaanika teevad “Dying Light 2-st” erilise mängu. Küll aga on kaduma läinud üks mängu väga oluline element – õudus. 

Järje ülesanne on ületada esimest osa ja mis puudutab mängumehaanikat, saadakse sellega oivaliselt hakkama. Tagasi on seintel, katustel ja tänavatel parkuurimine. Vastavat oskustepuud arendades muutuvad liikumine ja parkuuri rakendav võitlus niivõrd joovastavaks, et kui mäng võtab loo arendamiseks hoo maha, soovisin alati, et see juba läbi saaks, sest tahtsin ainult joosta veel kiiremini ja hüpata veel kõrgemale.

Dropkick-manööver ehk kahe jalaga vaenlasele obaduse andmine on niivõrd võimas rünnak, et lõpuks ei tahtnudki kasutada enam andekalt kokku pandud külmrelvi, mida saab arendada eriti absurdseteks tapariistadeks. 

Relvi leiad maailmast palju ning kuna need purunevad kiiresti, siis oma arsenali liialt kiinduda ei tasu. Foto: Techland

Kuna mängus ei ole tulirelvi, on nii inimeste kui ka zombidega näost näkku kohtumine ja võitlus kohustuslikud. Olemas on vibud ja pommid, mis lubavad platsi puhtaks teha ka distantsilt või vaikselt luurates. Seekord saab lisaks hüppamisele ka ringi lennata ja köie abil end igale poole viibutada. Mängu esimeses pooles lisandub paraplaan, millega saab linna kohal kiiresti liigelda, ning teises pooles lisandub haardekonks, mis muudab täiesti senist navigeerimist ja ringiliikumist. 

Hirmus ei hakka

Esimese osa üks suuremaid tõmbenumbreid oli päeva ja öö vaheldumine: päeval olid linnatänavad elavaid surnuid täis ning öösel oli neid vähem, aga siis liikusid ringi eriti ohtlikud mutantzombid. Kuna teise osa rõhk on senisest enam märulil, võitlusel ja parkuurimisel, on päeva ja öö vaheldusega kaasnev raskusaste kaotanud tähenduse.

Mängija ei puutu eriti kokku mutantzombidega, kellega võidelda ei saa. Nüüd on ohtlikud ainult zombide horde mängija poole suunavad valjult karjuvad vaenlased: kui nemad sind märkavad, ei jää tõesti muud üle, kui põgeneda. 

Elavaid surnuid komberdab ringi sadade viisi, kuid sellest hoolimata ei ole “Dying Light 2” hirmus mäng. Foto: Techland

Siiski pole öösel enam kordagi seda hirmutunnet, mida tundsin esimeses mängus päikese loojudes. Teises osas tundsin tõelist õudust ainult ühe korra, alles mängu lõpus viimaste missioonide ajal. Küll aga jookseb mäng uuematel graafikakaartidel (RTX 3000 seeria) enam-vähem oivaliselt. Tegelikkuses tähendab see aga seda, et 4K-s mängimine nõuab siiski mõne graafikasätte mugandamist. Sellest hoolimata näeb mäng siiski alati hea välja.

“Dying Light” on nüüd põhimõtteliselt rollimängu elementide ja avatud maailmaga zombimärul. Õudust on vähem, kuid selle asemele on toodud tõelist joovastust tekitavad mehaanikad, mida kombineerides ei hakka vähemalt ringi parkuurides ja vaenlastega võideldes kunagi igav, eriti kuni nelja sõbraga koos mängides. 

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 203, märts 2022

Kõik selle ajakirja lood

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.