“Hades” on visuaalselt stiilne, mitmekülgne ja kaunis. “Hadese” mängupilt on vaheldusrikas ja lihtsasti hoomatav, kuid samas ka mitte liialt lihtne. “Hadese” keskmes on üllatavalt kvaliteetne ja inimlik lugu võrratult kirjutatud tegelastega. Ühesõnaga: “Hades” on võrratu.

“Hades” liigitatakse rogue-like žanrisse, millega mina enamasti kõige paremini läbi ei saa. Kes ei tea, siis rogue-like mängud põhinevad kordusel: sa üritad jõuda oma eesmärgini, kukud läbi, proovid uuesti, põrud jälle ja nii edasi. Iga uue korraga muutud sa aga natukene tugevamaks ja õpid mängu paremini tundma. Asja eesmärk on lõpuks mäng algusest lõpuni ühe korraga “läbi joosta”.

“Hadeses” oled sina Zagreus, Kreeka allilma valitseja poeg, kes on issi vastu mässu tõstnud. See mäss ei ole tavaline videomänguline kraaklemine eepiliste armeede ja hiiglaslike lahingutega. Ei, Zagreus tahab sõna otseses mõttes lihtsalt kodust ära joosta. Perekonnas käärib ja kodus hakkavad asjad üle pea kasvama. Teate küll, kuidas see käib.

Seega kargab Zagreus oma magamistoa aknast välja ja hakkab minema, kuid põrgust niisama välja patseerida ei ole võimalik. Tartaros on pidevas liikumises ja täis vaenlasi, kelle kõigi ülesanne on allilma peremehe poeg kodus hoida. Zagreus läheb, võitleb, saab surma ja ärkab uuesti Hadese kojas. Ja nii ikka uuesti ja uuesti ja uuesti.

Taoline kordus ei ole mõistagi rogue-like mängudes midagi uut, kuid “Hadese” teeb tõsiselt nauditavaks see, kuidas Zagreuse mitmed põgenemiskatsed sobituvad mängu narratiivi. Iga kord kui sa surres Hadese kotta tagasi satud teadvustavad seal ringi luusivad tegelased sinu saavutusi, “Ah, sa oled jälle tagasi. Kuidas seekord läks?” või “Tema lõi päriselt ka su mättasse? Kuidas sa küll temast jagu ei saanud?”. Mida kaugemale mängus jõuda, seda rohkem infot erinevad tegelased jagavad ja nii hakkab selgeks saama, miks Zagreus soovib isa juurest plehku pista.

Kuigi lugu ei ole enamasti rogue-like mängudes kesksel kohal, siis “Hades” teeb asju teisiti. Tegelased on siiralt hästi kirjutatud ja inimlikud. Hadesel on veidi kopp ees, et ta poeg on nii põikpäine. Kolmepealine Kerberos on Zagreuse suurim sõber ja Achilleus hoiab sulle salaja pöialt. Neil kõigil on oma põhjused sinu aitamiseks või vältimiseks. Keegi ei ole lihtsalt augutäide.

Ja madistada on samuti väga mõnus. Iga uue katse alguses saad valida erinevate relvade vahel, mida uuele “jooksule” kaasa võtta. Olümpose jumalad abistavad sind erinevate võimsate kingitustega. Kui sa viiendat korda järjest sama bossini jõuad, siis ütleb juba tema ka sulle, et kuule, äkki aitab? Ja kui sa lõpuks vältimatult uuesti surma saad, siis taaskord Hadese kojas ärgates saad sa viimasel katsel kogutud ressursside eest tegelast tugevamaks muuta ning hankida muud kasulikku kraami.

“Hades” on iseloomu ja hingega tõsiselt hea rogue-like, mida ma soovitan kahe käega neile, kellele selle žanri mängud enamasti ei meeldi. Päriselt ka, mine proovi. Ma siiralt kahtlen, et sa seda hiljem kahetsed.

“Hades” on saadaval arvutil ja Nintendo Switchil.