Alates PlayStation 3 ajast on olnud selline tunne, et sarja iga mäng teeb midagi valesti ja kuskil on midagi puudu. On siis autosid vähe, puudub korralik kampaania või keskendub see liialt mitmikmängule. Või on mõne auto sisemus detailivaene või siis pole ilmaefektid piisavad. Midagi on alati puudu olnud.

Naljakal kombel tundub, et see pole kunagi olnud arendaja Polyphony Digitali süü: nemad on teinud asju põhjalikult, aga ilmselt isegi liiga põhjalikult, nii et selleks ajaks, kui mäng peaks valmis olema, pole kõiki asju valmis saadud.

“Gran Turismo 7” aga on täispakett, viimaks ometi. Siin on kõik olemas ja võib-olla on asju isegi esmapilgul liiga palju. Siin on kampaania, siin on sõidud, mitmikmäng ja 400 autot koos tuunimise ning eriti veenvate ja mängitavust mõjutavate ilmastikuefektidega. Keegi ei saa kurta, et kuskil on midagi puudu.

Hoolimata sellest, et mäng tuli välja nii PlayStation 4-le kui ka 5-le, näeb see viimase peal hämmastavalt hea välja. Kõik muu on lihtsalt suurepärane, aga seda, millised näevad välja autod ja milline on mängu lausa absurdne detailsus, on isegi raske kirjeldada. Vahet pole, kas sulle meeldib juhtida virtuaalset neljarattalist rooli tagant või pealtvaates – efektid, peegeldused ning detailid on kõikjal niivõrd veenvad.

PlayStation 5 teeb puhta töö

Üks asi on väljanägemine, aga teine asi on tunnetus. PlayStation 5 haptilise tagasisidega pult on äärmiselt võimekas, kuid väga vähesed mängud on sellest maksimumi võtnud, näiteks eelkõige eelmise aasta “Ratchet & Clank: Rift Apart”. “Gran Turismo 7” üheks suurimaks trumbiks on pult ja selle tagasiside. Mitte ainult gaasi andes või pidurdades, vaid lihtsalt teel püsides ja kurvis rooli keerates tunned, kuidas auto tahab end kurvist välja pressida ja sina surud nuppu vastu, et see nii ei läheks. See on täpselt see tunne, et suudad autot teel hoida, kuigi füüsika sunnib autot karjamaale.

Mängu presenteeritakse sulle varasemast täiesti erinevalt. Sul on kaart, kus on erinevad võistlused, poed ja minu suur lemmik kohvik. Kohvikus on menüüd, mis on sisuliselt ülesanded, mis ühtpidi on nagu mängu pikk ja põhjalik sissejuhatus, aga teistpidi nauditav reis autoajalukku. Kogun hea meelega kokku kolm Porsche 911 ja lähen tuunin ühte neist. Kogu kohvik on suurepäraselt presenteeritud ja jätab mulje, et mäng tõesti keerleb ümber sinu ja on personaalne. Mitmikmäng on aga see koht, kus sulle tehakse selgeks, kuivõrd kehv sõitja sa tegelikult oled.

Autode lahtiostmine ei ole ülearu keeruline ja kallis, ütleksin isegi, et see läheb alguses natuke kiiremini kui sarja varasemates mängudes.

Üksikud augud asfaltis

See pole kõik üksnes üks lust ja lillepidu. Autode kahjustused on samasugused nagu varasemates mängudes ehk neid sisuliselt ei ole. Internetiühendus on sisuliselt kohustuslik, sest selleta saad mängida üksnes väga väikest osa mängust.

Üle ega ümber ei saa mikromaksetest. Jah, see on nõme, et need on sees ja mõne auto korral küünivad hinnad päris kõrgele, aga õnneks saab seda mängida täiesti mõistlikult nii, et sa ei pea mitte ühtegi eurot selle peale kulutama pärast mängu enda ostmist.

Kõik ilmselt tahaksid kuulda, kas mäng on siis parem või halvem kui konkurendid, eelkõige “Forza Motorspordid”. Ma ei oska öelda, mul on vähe võrdlusmomenti ja ehkki need automängud on sarnased, on nende olemus kuidagi täiesti erinev. Ma tean kindlasti, et see on siiani kõige parem “Gran Turismo”.

See on mäng inimesele, kes armastab autosid, ning selle mängu on teinud inimesed, kes armastavad autosid. Vaadake kas või YouTube’ist mängu algusvideot, millega tehakse sügav kummardus autoajaloole. Mina olen seda vaadanud vist juba seitse korda.

Ei ole teist sellist mängu, mis armastaks autosid ja võidusõitu niimoodi, nagu “Gran Turismo” seda teeb.