“Runescape’i” ajendas mind teismelisena mängima “ühiskondlik surve” – nimelt tegutses seal agaralt minu tolleaegse parima sõbranna vanem vend, kes rakendas meiesugused väikesed plikad oskuslikult enda kasuks tööle.

Skeem käis nii: kui olime mängu põhitõed endale selgeks teinud, sai meie ülesandeks tappa üüratutes kogustes kanu, sest nende sulgedest valmistas auväärt vennaraas endale tõenäoliselt lahingus sõdimisteks nooli. Tapmisega me lahkelt ka tegelesime ning vastutasuks andis “meie ülemus” meile kaitsevarustust, raha või midagi muud põnevat, millest tal endal enam kasu ei olnud.

Peale kanade tapmise, quest’ide lahendamise ja Wilderness’is luurel käimise ma sellest mängust midagi muud ei mäletanudki. Jah, olgu: ka muusika jäi loomulikult veel aastateks kõrvu ning kehva soundtrack’iga filmide puhul kasutan vahel siiani väljendit: “See kõlab nagu “Runescape’i” soundtrack!”

Vana hea kohutav muusika

Ent mis mind ikkagi “Runescape’i” naasma ajendas? Tõenäoliselt fakt, et sain abikaasa käest teada, et seda saab siiamaani ikka veel mängida. See äratas minus taaskord vahvad mälestused lõbusast lapsepõlvest, millest johtuvalt tundsin, et tahaks ikkagi veel sellesse nostalgilisse peatükki korraks piiluda.

Vanasse kontosse sisse logida enam ei õnnestunud, seega pidin looma täiesti uue tegelase ja alustama Tutorial Islandilt. Esimese hooga midagi teistsugust ei tundunudki – mind tervitas ekraanil täpselt sama kehv graafika ja halbadele filmidele omane soundtrack nagu vanasti. Valisin endale võimalikult uhke ja maitseka väljanägemise ning pärismaailmaks treenimine võiski alata.

Tutorial Islandi tegelased paistsid kõik olevat samad, kes 00ndatel: üks õpetab sind võitlema, teine võluma, kolmas puid lõhkuma ja tuld tegema. Kui põhioskused selged, suunab mäng sind “Runescape’i” mõttelisse pealinna – Lumbridge’i.

Esimese hooga märkan, et fiktiivseid tegelasi on vahepeal juurde lisandunud või ei pööranud ma teismelisena nendele kuigi suurt tähelepanu. Kuid alles on kogu linn oma täies hiilguses – loss, kõrts, pank, kõik-kõik on alles! Viskan kaardile pilgu peale ning märkan, et see on pisut suurem kui vanasti ning sisaldab linnu ja maakondi, millest mul väiksena veel aimugi ei olnud. Vägev!

Roosad prillid

Mind valdab tohutu hämming ja rõõm ühekorraga, kui linnas ringi vaatan. Käin “Runescape’i” maailmas ringi nagu nostalgitsev vanaproua, kes on tulnud oma lapsepõlveradasid üle vaatama: leian mälu järgi kiiresti üles vana kanala, kus sulgede tarvis neid tiivulisi maha nottisin. Siis naasen oma lemmiklinna Varrockisse, kus näen endiselt mind ootavat Romeot ning lahkest südamest teen kohe ära ka “Romeo & Juliet” nime kandva quest’i.

Olen neid vanu radu külastades siiralt õnnelik ning vaatan hooneid, teid ja linnasid kord lähemalt, siis jälle kaugemalt ja mõtlen endamisi: aga mida ma selles maailmas ikkagi päevast-päeva tegin? Peale kanade tapmise muidugi.

Järgmise paari tunni jooksul lahendan veel paar quest’i, tapan nostalgia mõttes omale tuttavas kanalas kanu, korjan saare peal banaane, et vanale piraadile rummi osta, ja lahendan veel paar müsteeriumit, kuid siiski hakkab mul üsna pea jälle igav. Mis ma siis nüüd teen?

Ühtäkki alustab ka mängu soundtrack uuesti otsast ning tunnen teatavat kibedusnooti, mis on tõenäoliselt tuttav igaühele, kes mälestustes ringirändamise käigus on avastanud – see, mida meenutad vahel helgetes ja hiilgavates toonides, ei pruukinudki tegelikult üldse nii erakordne ja vägev olla.

Las ta jääda

Omal ajal oli “Runescape” muidugi huvitav ja õigustas end igati – mäletan hästi neid kordi, kui mõni tüütu välismaalane mind jalutades rahule ei jätnud, seepeale veel Follow vajutas ja ebameeldivalt kannul käis. Selliseid inimesi pole selles mängus enam ammu: arvuti kontrollitud lehmi, kanu ja röövleid on “Runescape’” maailma jäänud järele kindlasti rohkem kui mängijaid.

Vahel harva linnast-linna jalutades kohtan kaardil mõnda valget täppi – see tähendab mängijat –, kuid meeldivat või ebameeldivat jutuajamist sellele ei järgne ning lõppkokkuvõttes hakkabki mul nii igav, et otsustan selle lehekülje oma nostalgiahõngulises elulooraamatus sulgeda ehk teisisõnu: panen mängu kinni. Igaks juhuks küll salvestan oma tegemised ära – mine tea, ehk tuleb veel isu peale –, kuid paar nädalat hiljem neid ridu kirjutades pean nentima, et seda pole siiski juhtunud.

Seega jääb “Old School Runescape” pigem üheks toredaks ja lõbusaks peatükiks lapsepõlves ning sobib hästi ilusate aegade meeldetuletamiseks, kuid pikemas perspektiivis napib mängul kaasahaaravust ja põnevust tekitavaid väljakutseid.

Lõpetuseks vihje kõikidele vanadele fännidele: Dracula peidab end endiselt Draynor Manori keldrikorrusel ja Draynor Village’i vangivalvurid tahavad sind igal võimalusel maha nottida.