Mängud

Lood karantiinist ehk kuidas ma kodus passides võrratu mängu otsa komistasin

Kodune režiim pakub ideaalse võimaluse uute mängukogemuste avastamiseks.Foto: Gunfire Games

Veel hiljuti arvasin, et olen elus kõike näinud. Ikkagi kolmkümmend kuus aastat on juba pähe tarkust kogutud. Aga siis see juhtus, sisuliselt eikusagilt – koroonaviirus.

Veel enne, kui ma olin jõudnud kriisiolukorra enda peas korralikult läbi mõelda, soovitas mu abikaasa meil perega paariks nädalaks maakodusse kolida. Luua meie enda pisikene perekondlik karantiin. Lisaks söögikraamile, desinfitseerijatele ning WC paberile sai kaasa pakitud ka Xbox One X. 

Game Pass on hetkel hädavajalik

Videomängude valik on tänapäeval paisunud laiaks. Ei mäletagi, millal ühel individuaalsel platvormil või meediumis oleks olnud saadaval nii palju mänge. Viimasel konsooligeneratsioonil on ilmunud rohkem mänge, kui mõnel vanemal masinal terve “eluea” jooksul kokku.

Seetõttu teevadki tootjad kõik, et inimestel oleks juurdepääs laialdasele mänguvalikule. Näiteks Xbox One’ile ning arvutile on loodud teenus nimega Microsoft Game Pass, mis pakub kuutasu eest mängijale juurdepääsu enam kui sajale mängule. Sisuliselt on see nagu Netflix, aga filmide asemel on videomängud. Praegu on see suurepärane teenus, mis aitab koroonakarantiini lõbusamaks muuta. 

Olen tänu Xbox Game Passile mänginud teoseid, mis oleksid mul proovimata jäänud ebasobiva hinna, vähese huvi või ebapiisava info tõttu. Tänu Game Passile õnnestus mul avastada nii mõnigi vahva üllatus, mida mängisin pikemalt kui oleks osanud algul arvatagi. Üheks selliseks mänguks osutus “Remnant: From the Ashes”. 

Nagu “Dark Souls”, aga…

“Remnant: From the Ashes” on kolmanda isiku vaates tulistamismäng, kuhu on lisatud elemente “Demon’s Soulsist”, “Dark Soulsis” ja “Bloodborne’ist”. Need teosed on kurikuulsad keerukuse ning mängijate kannatuse proovile panemise poolest.

“Remnant: From the Ashes” on tänapäevaste standardite mõistes pigem väljakutsuv ja kannatlikkust nõudev mäng, aga ärge laske ennast hirmutada. Mängu raskustase ei ole “Soulsi” seeriaga isegi võrreldav.

Küll aga on võetud kasutusele palju elemente, mis on teinud “Soulsi” mängud nii populaarseks. Iga idee ei pea alati olema sajaprotsendiliselt originaalne. Ei ole hullu, kui võtad teatavad elemendid ja funktsioonid, mis populaarsetes videomängudes hästi toimivad, ning liidad need kokku üheks täiuslikuks mänguks. 

Silmailu ja erinevaid keskkondi on siin kamaluga. Foto: kuvatõmmis

Jälle see maailma lõpp

Mis “Remnantis” siis toimub? Maailma lõpp on lähedal ning inimkonda ähvardab väljasuremine. Iidne Kuri Jõud, kuskilt teadmatust dimensioonist, on Maa koletistega üle külvanud. Mängija ülesandeks on plats pahalastest puhtaks pühkida ning inimkond taas jalule aidata. 

Visuaalselt on maailmalõppu kujutatud ebatavaliselt kaunilt. Postapokalüptika on varemeis ning muserdatud, aga kontrasti loomiseks ning mängulisuse lisamiseks on kunstnikud kasutanud mitmeid kirevaid värvitoone. See annab “Remnanti” maailmale omapärase väljanägemise.

Kuna too Paha Iidne Jõud on pärit tundmatust dimensioonist, siis ootab mängijat ees rändamine erinevate maailmade vahel. Selline lahendus on lubanud disaineritel luua fantaasiast pakatavaid tegevuspaiku.

Kes ikka viitsib ainult hävinenud maakera pinnal madistada? Meil avaneb võimalus mürgeldada džunglites, kõrbes ja kohtades, mis väljanägemiselt sobiks ka “Halo” mänguseeriasse. 

Bossid ja kahuriliha

Sellised tegevuspaigad loovad ideaalse keskkonna erinevatele vastastele ja bossidele. Lisaks suvalisele kahurilihale on siin ka minibosse ja vahebosse. Nende alistamine premeerib mängijat varustuse või muude vahenditega, mida maailmast niisama ei leia või kauplejatelt osta ei saa.

Bossidest puudust ei ole. Foto: Gunfire Games

Iga suurema ala või tegevuse lõpus ootab mängijat lõpuboss, kelle alistamine võib osutuda parajaks väljakutseks, kuid auhinnad on ka võrdväärselt magusad. 

Vaenlased ei ole just kõige taibukamad, kuid nad ründavad nad tihti suurtes gruppides ning nende kaardile ilmumise kohad on alati erinevad. Selles osas sarnaneb “Remnant” mõneti näiteks “Diablo” või “Destiny’ga”. Mängu lõbu seisneb korduvates läbimistes, varustuse uuendamises ning tegelase tasemete kõrgemale upitamises.

Mitte grind, vaid korduvnauding

Rollimänguelement soosib mitmekordset läbimängu erinevatel raskusastemetel. Mõni kasutaks siinkohal sõna grind, aga mina armastan seda nimetada korduvnaudinguks. “Remnant: From the Ashes” on õigesti aru saanud, kuidas muuta ühe ja sama tegevuse kordamine mängijatele meeldivaks. 

Mängu peamiseks osaks on tulistamine ja siin tabatakse otse märklaua keskele. Kõik relvad toimivad erinevalt ning on omalaadsed. Tulistamise mehaanika ja relvade käitumine on nauditav ning see motiveerib mängijat ka siis, kui mõni koht tundub liialt keeruline või tekitab tunde, et tahaks puldi käest heita.

Kõmmutama peab palju ja õnneks töötab see hästi. Foto: Gunfire Games

Kui olukord kisub juba väga nutuseks, saavad mängijad kodubaasis oma relvi ja turvist täiustada. Seda eeldusel, et nad on maailmast kaasa võtnud vajaminevaid materjale. 

Seltsis on segasem

Sõnaga “mängijad” liigun sujuvalt “Remnanti” mitmikmängu juurde. Kogu mäng on läbitav üksinda, kuid ka koos kahe sõbraga. Kohad, mis võivad üksinda mängides tunduda täiesti võimatud, on koos kaaslastega oluliselt lihtsamad. Isegi siis, kui mängu raskustase kasvab võrdeliselt mängijate arvuga. 

Mitmikmäng on “Remnanti” suurim tugevus. Mängija võib alustada üksinda, kuid saab käia oma karakteriga seiklemas ka teiste mängijate maailmades, ilma et see mõjutaks üksikmängu kulgu. See tähendab, et ma võin oma tugevama tegelasega käia nõrgemate sõprade mängudes möllamas.

Seda tehes on minu vastased alati leveli võrra tugevamad. Väljakutse on pidevalt olemas. Samuti võib iga mängija teha oma üksikmängu sessiooni internetis avatuks teistele seiklejatele. Pean siinkohal ära märkima, et algsetes “Soulsi” seeria mängudes mitmikmängu tuge ei olnud. 

Sõbrad teevad mängu lõbusamaks, kuid ka veidi lihtsamaks. Foto: kuvatõmmis

Ühesõnaga: proovi!

“Remnant: From the Ashes” sai kriitikutelt keskmisest kõrgemaid hindeid, aga toodi välja ka puudujääke: auhindade ja bosside suhe on paigast ära, lugu on pigem keskpärane ja kõrvaltegelased on igavad. Hea mäng on alati suhteline mõiste ning “Remnant: From the Ashes” ei ole kindlasti kõigi jaoks.

Kuid seda saab öelda iga mängu kohta. Mängijad peavad ise välja selgitama, kas “Remnant” võib neile sobida. Mina igal juhul soovitan seda kõigil Game Passi kasutajatel, kes peavad lugu kolmandas isikus tulistamismängudest ja otsivad head mitmikmängu.

Ja olgem ausad, selle mängu temaatika peaks meie hetkelise karantiini ja maailmalõpu atmosfääriga hästi sobima. Alati saab ju ette kujutada, et iidse kurjuse asemel puhastakse maailma hoopis koroonaviirusest.

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.

Populaarsed lood mujal Geeniuses