Mina mängisin 2018. aastal päris palju häid videomänge. Omajagu halbu mänge sai tegelikult ka proovitud, aga see selleks. Siin paneme ritta need mängud, mis minu arvates lõppevast aastast kõige eredamalt meelde jäävad.
“Papers, Please’i” looja Lucas Pope’i uusim mäng “Return of the Obra Dinn” saab lohutusaughinna kategoorias “mäng, mida tahtsin proovida, aga ei jõudnud”.
Auhind on eelkõige mõeldud lohutama mind ja mitte mängu (see oleks veider). Ütlen endale, et mul on veel oodata ühte väga head mängukogemust.
Enne seda, kui “Return of the Obra Dinn” ilmus, ei rääkinud sellest keegi. Nüüd enam muust ei räägitagi. Mängul läks hästi The Game Awardsil.
Martin Mets valis “Obra Dinni” aasta parimaks teoseks. Midagi erilist peab selles ju siis olema. Ühel heal päeval jõuan mänguni ka mina. Loodetavasti.
“The Witcher 3: Wild Hunt” on minu arvates üks parimaid videomänge, mis eales kokku klopsitud. Seega haaran ma alati kümne küünega kinni igast võimalusest ennast uuesti nõiduri müstilisse maailma ära kaotada.
“Thronebreaker” on kauni kunstilise stiiliga seiklusmäng, mis võtab aluseks “The Witcher 3-st” tuntud kaardimängu Gwent.
Mängija ei ole seekord Geralt, vaid kuninganna Meve, kes liigub oma armeega mööda käsitsi joonistatud kaarti ringi, kogub resursse ja võitleb nii koletiste kui ka inimestega. Kõik konfliktid lahendatakse Gwetni kaardilahingutena, mis on alates kolmandast “Witcherist” korralikult muutunud.
Kuigi ülesehituselt teistsugune, on “Thronebreakeris” olemas ühe korraliku “Witcheri” mängu alustalad – hästi kirjutatud lugu ja tähendusrikkad moraalsed valikud. Mulle sellest piisab, tänan väga!
Väikese hispaania stuudio poolt loodud “GRIS” on üle pika aja üks kõige visuaalselt meeldejäävamaid mänge, mida näinud olen. Olemuselt on tegu 2D platvormikaga, kuid mängu loojate keskne aur on läinud pildiilule ja kunstipärasusele.
Läbi kauni pildi ja võrratu muusika räägib “GRIS” loo leinast ning sellega hakkama saamisest. Mängija lippab paremale-vasakule ja lahendab lihtsakoelisi mõistatusi eesmärgiga tuua tagasi värvid halliks muutunud maailma. Ilma ühegi dialoogijupita suudab “GRIS” olla arusaadav ja mõjuv.
Lisaks, isegi Nintendo Switchi kaasaskantaval ekraanil on tegu visuaalselt väga ägeda videomänguga!
“Hades” on “Bastioni” ja “Transistori” loonud stuudio uusim teos, mis hõigati välja The Game Awardsil.
Üllatuslikult sai mängu early access versiooni kohe ka Epic Game Store’ist osta. Seega saaks ju vaielda, et “Hades” ei olegi ju tegelikult veel ametlikult välja tulnud. Samas, mäng tundub juba nii terviklik, viimistletud ja nauditav, et oleks patt seda aasta parimate võistlustulest kõrvale jätta.
“Hades” paneb mängija samanimelise Vana-Kreeka allilmajumaluse poja rolli, kes on isa vastu mässu tõstnud ja otsutab põrgust varvast lasta. Selleks peab ta aga ennast erinevatest põrgu ringidest läbi raiuma. Iga surma korral alustatakse uuesti algusest. Surmasid kuhjub aja jooksul väga-väga palju.
Erinevalt paljudest teistest sarnastest mängudest on “Hadeses” hästi töötav lugu. Minu jaoks on see oluline. Muidugi on maailmaklassiline ka võitlus, relvad on ägedad ja graafika on kaunis. Aga just lugu, see lugu…
Minu elukaaslane videomängudest erilist lugu ei pea. Meie majapidamises on mängud alati olnud minu hobi ja tema ennast sellesse maailma segama ei kipu. “Super Mario Party” on selle reegli üks harvadest eranditest.
See Super Mario tegelasansambliga virtuaalne lauamäng suudab ka videomängukauged inimesed teleka ette naelutada. Vähe sellest, vahel on minult lausa küsitud, et kas ma viitsin natukene “Mario Party’t” mängida! See pole sugugi väike asi.
Selles seisnebki “Super Mario Party” võlu – see on kaasahaarav ka neile, kes muidu mängudest ei huvitu. Võib-olla erinevalt kõigist teistest selles nimekirjas olevatest mängudest on “Mario Party” lihtsalt lõbus selle sõna kõige elementaarsemas mõttes.
Kui “Dead Cells” maikuus välja tuli, ei olnud ma sellest absoluutselt huvitatud. Rogue-lite mängud, ehk teosed, kus surma korral alustatakse uuesti täiesti algusest, tundusid mulle tüütud ja täiesti valedel põhjustel aeganõudvad.
Valju kiidulaulu tõttu otsustasin ka siiski lõpuks mängu ära proovida. Jumal tänatud, et nii läks!
“Dead Cells” on kiire, sujuv ja peaaegu sõltuvusttekitav. Esimestel katsetel surin ma paari minutiga, kuid aja möödudes hakkasid mu “jooksud” kestma kaks-kolm tundi. “Dead Cells” murdis totaalselt minu arusaama, et rogue-lite mängudes tammutakse ainult ühe koha peal. Areng toimub, aga see tuleb välja teenida. Ja “Dead Cellsis” on see protsess ülimalt nauditav.
Pean “Dead Cellsi” teeneks ka seda, et avastasin teise sellesse nimistusse kuuluva rogue-lite mängu “Hadese”. Ilma esimeseta oleks teine kindlasti olemata jäänud.
On imetabane, et Marveli filmide juba kümme aastat kestnud valitsusaja jooksul ei ole suudetud luua stuudio tegelaste põhjal ühte korralikku superkangelasmängu. 2018. aastal suudeti aga lõpuks ka sellest künkast üle ronida.
Kiita tasub arendusmeeskonna otsust mitte hakata uuesti rääkima superkangelase saamislugu. Selle asemel pajatab “Marvel’s Spider-Man” hästi kirjutatud ja meisterlikult näideldud loo vanemast Ämblikmehest. Päris Oscari-vääriline see lugu küll pole, kuid nauditavaks superkangelasdraamaks passib eeskujulikult.
Mäng näeb väga kena välja, võitlussüsteem töötab (enamasti) hästi ja näeb ka muljetavaldav välja ning mis kõige tähtsam, võrkudega mööda linna ringi liikumine on ülimalt sujuv. Mida enamat ühelt Ämblikmehe mängult tahta?
Ega “Hitman 2” 2016. aastal ilmunud “Hitmanist” väga palju erinegi. Laias laastus on tegu sama mänguga, lihtsalt uutel tasemetel. Samas, kui midagi töötab, siis pole vaja hakata jalgratast uuesti leiutama.
“Hitman 2” on oma eelkäijast parem just sellest kõige kriitilisema tähtsusega kohast – tasemed.
Teise osa kaardid on veel suuremad ja veel mitmekihilisemad ja mängijal on veel rohkem erinevaid võimalusi sihtmärkide loominguliselt teise ilma saatmiseks.”Hitman 2″ minimaalsed uuendused asuvad mängu nauditavuse jaoks kõige olulisemates kohtades.
Ning ärme unusta, et teises “Hitmanis” on olemas ka reaalselt hästi töötav mitmikmängulaad! “Hitman” kindlasti ei vajanud mitmikmängu, aga kõige kiuste siin ta on. Ja ennäe, see polegi kohutav!
Võrreldes teiste teostega veetsin ma lõppeval aastal selle mängu seltsis aega kõige kauem. Ühest küljest saab seda põhjendada suurusega . “Odyssey” kaart on tõenäoliselt suurim virtuaalmaailm, mida ma olen eales külastanud. Teisalt, kui mäng poleks hea, ei oleks ma ka nii kauaks selle juurde pidama jäänud.
“Odyssey” on eelmise aasta “Originsi” ambitsioonikam edasiarendus, mis ei võta ennast nii tõsiselt kui selle eelkäija. Vana-Kreekas toimuvasse mängu sobivad üleloomulikud võimed ja ebamaised elukad nagu valatult.
Ja kuigi lugu on jätkuvalt pastakast välja imetud, siis “Odyssey” suure maailma avastamine ja oma tegelasest pooljumala vormimine ei väsitanud mind pea 80 tunni jooksul kordagi ära. See pole mind tegelikult senini ära väsitanud.
Teretulnud uuendusena peab välja tooma ka võimaluse dialoogides valida, mida tegelane ütleb. Mul tekkis oma karakteriga seeläbi tugevam seos ja panin ka dialoogide ajal rohkem tähele. Loodetavasti jäetakse see idee alles ka seeria tulevastes mängudes.
“Red Dead Redemption 2” on tohutult muljetavaldav videomäng. Maailm pakatab detailidest igal sammul, animatsioonide ja häälnäitlemise tase on maailmaklassiline ning lugu, kuigi kohati klišeehõnguline, on emotsionaalne ja nauditav. Kaheksa pikka arendusaastat on ennast ära tasunud.
Tulevikus saab Arthur Morgani lugu kindlasti mõõdupuuks teistele mänguarendajatele, kes soovivad luua järgmist märgilist avatud maailmaga videomängu.
Vähesed mängud on suutnud mind sarnasel määral oma fiktsiooni ära kaotada kui “Red Dead Redemption 2”.
Olgem ausad, iga videomäng, millesse on sisse programmeeritud temperatuurile reageerivad hobusemunandid väärib vähemalt mingisugusesse nimekirja pääsemist.
Ma olen ausalt öeldes üllatunud, et “God of War” mulle nii palju korda läks. Esimene “Red Dead Redemption” on üks mu lemmikmänge ja ma eeldasin pikalt, et järg paneb pika puuga kinni mistahes aasta, millal see ka välja ei tuleks. Aga võta näpust!
“God of War” on julgelt uus seal, kus “Red Dead Redemption 2” jääb tuttavate liistude juurde. Varasemalt platoonilisest ja vihasest lihasmäest Kratosest on suudetud vormida inimlik tegelane, kelle probleemid mulle reaalselt korda lähevad.
Rääkimata siis veel ilmaime mõõtu tehnilisest saavutusest, millega jäetakse mulje, et terve mängu jooksul ei vahetu kaader kordagi. See kõik on lihtsalt nii pagana muljetavaldav!
Ma oskasin pikalt üldjoontes ette aimata, milline mäng saab olema “Red Dead Redemption 2” ja ma ei eksinud. Kuid oleks mulle pärast “God of War III” öeldud, et järgmises mängus saab Kratosest üks paremini kirjutatud ja näideldud mängutegelasi, oleksin ma lihtsalt silmi pööritanud ning “jajah” ümisenud.
Ja ometi, siin me oleme.
Populaarsed lood
Viimati lisatud
Sisuturundus
Populaarsed lood mujal Geeniuses
G tellijale
Pro tellijale
Igal argipäeval
Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.
