Pane tähele! Artikkel on ilmunud enam kui 5 aastat tagasi ning kuulub Geeniuse digitaalsesse arhiivi.
Barkoootikum nimega Fortnite.
Ükskord avaldas Leelo Tungal ülestunnistuse, kuidas ta langes sõltuvusse. Lugupeetud kirjaniku peale mõeldes on ka minul seda lihtsam tunnistada. Nagu temagi, lähen ka mina hommikul punaste silmadega tööle, sest õhtu on läinud sõltuvusele: arvutimängudele.
Minu sõltuvus on nüüd mõnda aega olnud hüpata koos 99 teise omasugusega üksikule saarele, püüda võimalikult kiiresti mõnest majast leida hädapäraseid relvi ja kaitsevahendeid, kuulata hingevärinal põõsas lähenevaid samme ja loota, et sellest sajast olen just mina ainus ellujääja.
See on battle royale.
Kolleeg: tule, proovi natuke
Kõik sai alguse sellest, kui mänguteemadega end kursis hoidev kolleeg Martin näitas “praegu maailmas kõige populaarsemat mängu”. Oleksin pidanud taipama, et tema sõnad tähendavad “tule proovi praegu maailmas kõige rohkem sõltuvust tekitavat narkootikumi”, aga ei taibanud. Ma proovisin.
Ega mulle Fortnite eriti ei meeldinudki. Liiga palju tilulilu ja vähe realismi (taon kirkaga maja sisse augu? ehitan sekundiga õhku trepid?). Ometi oli mängutüüp hetkega haarav.
Sealt edasi oli lühike samm proovimaks “uut ainet”, mis turule saabus: H1Z1. Ja alles kolmandaks jõudsin kraamini, mis oli juba enne mind miljoneid inimesi paigale naelutanud: PlayerUnknown’s Battlegrounds.
Formaat, mis surub sind verise lõpplahenduse suunas
Põhimõtteliselt on kõik kolm sama “aine”, battle royale eri vormid. Kõige lihtsamalt öeldes on battle royale võitlus, kus on suur hulk osalejaid ja võitjaks jääb viimane seisja.
Popkultuuri tuli battlye royale umbes 20 aastat tagasi samanimelise raamatu ja filmiga. Seal oli omaette eellugu ja narratiiv, millele järgnes lahing. Mängudes, mis viimase aastaga maailma on totaalselt domineerivad, on jäänud alles ainult teine pool, on jäänud alles ainult lahinguosa.
Sa pead hüppama langevarjuga saarele, koguma omale lahinguvarustust ja maha nottima kõik teised mängijad. Järk-järgult mänguväli aheneb ja kui sa jääd pidevalt kitsamaks muutuva ringi pindalast välja, satud mürkgaasi või muidu tervistkahjustava mõjuga aine kätte.
Seega lihtsalt põõsas redutamisest ei piisa. Kunstlik keskkond surub osalejaid üha rohkem üksteisega kokku, kuni lõpuks peab verises lõpplahenduses selguma ellujääja. Teda saab olla vaid üks. Kui te ei mängi just duo või team mängu, kus võitjaid võib olla ka 2 või 4.
Fortnite, H1Z1 ja PUBG: milline on parim?
Player Unknown’s Battlegrounds esitlus E3 mängumessil. Foto: Christian Petersen/Scanpix
Nagu öeldud, Fortnite, H1Z1 ja PlayerUnknown’s Battlegrounds (PUBG) on sama asja eri vormid. Keda huvitab, siis tegelikult tulid need muidugi välja teises järjekorras, üks on juba teise ka kopeerimise eest kohtusse kaevanud ja nii edasi. Sõltlase jaoks on see kõik tähtsusetu. Oluline on, mis annab parema doosi?
Fortnite’i eelis on kindlasti suurepärane graafika ja mängitavus, töökindel mängumootor. Nagu öeldud, Fortnite’i oluline osa on ka mängukeskkonna ümberkujundamise võimalus: kui satud kellegi varitsuse ohvriks, saad sekunditega enda ümber ehitada kindlustorni või trepi taevasse.
H1Z1 eeliseks on realism, sest võitlejad on justkui päris lahinguvarustusega, kaasas ei saa kanda rohkem relvastust kui su kotti mahub. Samas on mängus kohati selged bugid ja kogu motoorika ja liikumine tundub eelmisega võrreldes rohmakam.
Miks siis ikkagi Player Unknown Battleground ehk PUBG? Hiinlased ehk Tencent on astunud ühe eriti agressiivse sammu ja toonud mängu mobiilidesse. Miks see nii tähtis on? Sest kui muidu saab sõltlane end vabastada põhjusega, et ma pole arvuti või mängukonsooli läheduses, siis mobiil on alati kaasas. Alati on võimalik üks kiire matš teha.
Geniaalne trikk, millega sind mängus hoitakse
Oluline nüanss on ka see, et PUBGis on sada saarele hüppavat mängijat segu päris inimestest ja arvuti juhitud bottidest. Suhe võib olla 1:1 või 2:1 bottide kasuks. Ja need botid on sellise keskpärase või pigem madala intellektiga.
Kuigi profimad mängijad võivad botide vastu võitlemist naeruvääristada, on see tegelikult mänguarendajalt geniaalne võte. See nimelt tähendab, et võit ja eduelamus on vähemalt paaris tulevahetusega sulle igas matšis sulle garanteeritud. Ja see lukustab inimese veel rohkem mängu.
H1Z1 on realistlikum kui Fortnite.
Omaette fenomen, mis PUBGi juures mõjub, on kohalolutunne, mis seob sind võõrastega üle planeedi. Inimesed mängivad seda oma mobiiliga ja neljases meeskonnas aktiveerib mõni ikka oma telefoni mikrofoni, et rääkida teiste mängijatega.
Nii on kosta araabiakeelsete poiste kädinat, taustal oleva pere jutusuminat, jämedahäälsete ja ilmselgelt soliidsemas eas ameeriklaste lobisemist, omavahel tuttavate noorukite suhtedraama arutamist ja nii edasi. Läbi mängu õnnestub sul korraks justkui olla osa kellegi teise reaalusest ja see on natuke imeline. Seni kuni mõni snaiper sind maha võtab.
Mis minust edasi saab, on hägune. Aga selge on, et battle royale on megatrend mängumaailmas. Nii nagu Angry Birds avas kunagi füüsikapõhised pusled mobiilimängudes ja Pokémon Go asukohapõhisuse ning liitreaalsuse, nii on kolm battle royali esikoha pärast võitlevat mängu oma märgi maha jätnud.
