Pahupidi TOP 10: Need on 2019. aasta kõige kohutavamad videomängud

Kauges tulevikus hirmutavad vanemad lapsi enda taldrikut tühjaks sööma "WWE 2K20" pehmelt öeldes õõvastavate tegelastega.Foto: kuvatõmmis

Muidugi meeldib kõigile aasta lõpus vaadata tagasi viimase 365 päeva parimatele mängudele. Ka meie oleme seda teinud, kuid ainult heale keskendudes jääme loorberitele puhkama ja muutume lodevaks. Ei ole head ilma halvata ja tippu jõudmiseks peab ka rentslist läbi roomama.

Seega viskame enne aasta lõppu veel ühe kartliku pilgu üle õla ja vaatame üle, millised on Metacriticu andmeil 2019. aasta kõige kohutavamad videomängud. Äkki õpime nii häid mänge veel paremini hindama ja saame aru, et tegelikult on elu ju päris ilus.

Olgu see nimekiri sulle hoiatuseks – kui sa järgmisel aastal hea laps ei ole, siis sokutab jõuluvana sulle kuuse alla just ühe nendest käkerdistest ja mitte mõne Eesti kõige populaarsemate arvutimängude nimistusse jõudnud teose!

“Narcose” mängul oli kuhjaga potentsiaali, kuid seda ei suudetud paraku realiseerida.Foto: kuvatõmmis

10. Narcos: Rise of the Cartels – 46/100

Kui kuulutati välja ülipopulaarsel Netflixi seriaalil “Narcos” põhinev videomäng, siis olid paljud ootus- ja lootusrikkad – sari on ju kvaliteetne, nii et äkki kandub see üle ka videomängu. Nii paraku ei läinud.

“Narcos: Rise of the Cartels” on “XCOM-i” seeriat meenutav strateegiamäng, mis on üksluine, kohati katki ja veidralt politseivägivalda heroiseeriv. Seriaali fännid võiksid jääda sarja juurde, sest “Narcose” videomäng ei ole väärt teie aega ega raha.

Ilusa pildi taga on peidus üks kole mäng.Foto: Steam

9. Generation Zero – 45/100

Võiks ju arvata, et (enamasti) võrratu “Just Cause’i” seeria valmis teinud Rootsi stuudio Avalanche on aastate jooksul avatud maailmaga mängude loomise käppa saanud, kuid tundub, et ka profid võivad komistada. “Generation Zero”, postapokalüptilises tapjarobotite terroriseeritud Rootsis toimuv märulimäng, meeldis väga vähestele.

Kõige suurem kaigas “Generation Zero” kodarates on mängu sisu, või noh, pigem selle puudumine. Teha ja näha on nii vähe, et kõigest pärast paari mänguga veedetud tundi ei ole enam avastada midagi uut. Kaasa ei aidanud ka plagiaadisüüdistused – mängu kunstiline stiil sarnaneb märgatavalt Rootsi kunstniku Simon Stålenhagi teostega, kuid “Generation Zero” loojad eitavad, et tema stiil on mängu mõjutanud.

“Submersed” on tõenäoliselt ka 2019. aasta üks kõige hallimaid mänge.Foto: kuvatõmmis

8. Submersed – 44/100

“Submersed” on PlayStation 4 peale ilmunud õudukas, mis tundub esmapilgul huvitab. Mängija on äsja peale elukaaslase surma teenistusse naasnud vetelpäästja, kes saab keset merd asuvast salapärasest kompleksist hädakutsungi ja läheb uurima, mis on valesti läinud. Tuleb välja, et valesti on läinud palju, kuid eelkõige mängu endaga.

Tegu on esmaklassilise halvasti disainitud ja kohati katkise videomänguga. Sageli on teatud kohtadest edasi saamiseks vaja teha ülimalt spetsiifilisi asju, mida on ilma lisateadmisteta pea võimatu välja mõelda. Tihti on vaenlased, kelle eest peab põgenema, mängijast kiiremad, mis teeb nende sektsioonide läbimise võimatuks. Lisame siia juurde veel hulgaliselt tehnilist praaki ning tulemuseks ongi üks korralik rongiõnnetus.

“FIFA” ja Nintendo Switch ei saa jätkuvalt hästi läbi.Foto: EA

7. FIFA 20: Legacy Edition (Nintendo Switch) – 43/100

Ärge saage valesti aru, “FIFA 20” arvutil ja PlayStation 4 ja Xbox One’i konsoolidel on igati okei mäng, mis toob võrreldes varasemate osadega seeriasse märgatavaid uuendusi. Murekohaks on mängu Switchi versioon, mis on põhimõtteliselt täishinnaga müüki paisatud eelmise aasta “FIFA”.

Juba “FIFA 19” Switchil oli võrreldes teiste versioonidega palju sisutühjem ning “FIFA 20” ei tee midagi, et seda praaki parandada. Vastupidi, nüüd on asjad hullemad, sest “FIFA 20” on lihtsalt uuendatud meeskondadega “FIFA 19”, kuhu ei ole jõudnud mängu teiste konsoolide ja arvutiversioonist mitte ühtegi uuendust. Ja ometi müüakse seda täishinnaga kui järgmist suurt “FIFA” mängu.

“WWE 2K20” ei ole õudukas, kuid on pika puuga aasta kõige jubedam mäng.Foto: kuvatõmmis

6. WWE 2K20 – 42/100

Me oleme juba varem kirjutanud sellest, kui hämmastavalt ja naeruväärselt katki “WWE 2K20” tegelikult on, kuid see väärib uuesti meelde tuletamist. Mänguarendajatele on siin peidus kasulik õppetund – isegi maailma ühe suurima mängustuudio loodud ja miljoneid maksma läinud videomäng võib poodidesse veereda täieliku käkina.

“WWE 2K20” vigade märkamiseks ei ole vaja sellega õnneks liialt kaua aega veeta. Graafilist ja helilist praaki kohtab pea igas stseenis ja stsenaariumi tase on lausa lapsikult totakas. Ning kes suudaks unustada neid põrgu kõige sõgavamst ringist välja roninud monstrumeid, mis enda tegelase loomise protsessi läbi sündisid?

Hea mõte, halb teostus.Foto: kuvatõmmis

5. Dollhouse  – 41/100

Sarnaselt ülevalt mainitud “Submersediga” tundub ka “Dollhouse” esmapilgul potentsiaalselt paljulubav. Mängija on amneesia käes kannatav detektiiv, kes peab tükk-tüki haaval kokku panema enda minevikus juhtunu. Tasemed on protseduuriliselt genereeritud ja kutsuvad seega uuesti mängima. Tundub ju, et kõik on korras.

Aga tegelikult ikka ei ole küll. Kriitikud kirjeldasid “Dollhouse’i” kui üksluist ja tapvalt igavat “õudukat”, mis ei ole absoluutselt õudne. Mäng on tehnilistest vigadest lookas ning protseduuriliselt loodavad tasemed on sageli üsna üheülbalised. Ühesõnaga – vältida, vältida ja veelkord vältida!

Kuidas saab olla mäng rakette tulistavast pandakarust nii halb?Foto: kuvatõmmis

4. Contra: Rogue Corps – 40/100

Legendaarne mängustuudio Konami otsustas tänavu uuesti ellu äratada veel legendaarsema “Contra” mänguseeria. Fännid olid elevil – viimane “Contra” mäng ilmus ju kaheksa aasta eest. Loodeti, et äkki toob uus “Contra” vana mänguseeria 21. sajandisse nii nagu 2016. aasta “Doom” tegi seda ühte teise kuulsa kõmmutamisfrantsiisiga.

Nii siiski paraku ei läinud. “Rogue Corps” on mäng, mis on selgelt ajast maha jäänud. See on monotoonne, igav, ei kutsu uuesti mängima. Kriminaalselt palju on ka tehnilist praaki, mis on eriti lubamatu mängus, kus välkkiired reaktsioonid on sageli elulise tähtsusega. Seega kui tahad 2019. aastal “Contrat” mängida, siis osta heaga mõni vanem seeria teos.

Vanade mängude moderniseerimine ei lähe alati lepase reega.Foto: kuvatõmmis

3. Blades of Time – 38/100

“Blades of Time” ei näinud tegelikult esmakordselt ilmavalgust 2019. aastal, vaid ilmus vanematel konsoolidel juba aastal 2012. Juba siis sai see leige vastuvõtu osaliseks, kuid miskipärast otsustati, et just nüüd on õige aeg see Nintendo Switchile tuua. Kes teab, ehk on aeg mängule armuline olnud ja nostalgilised fännide hordid ilmuvad äkki eikuskilt välja?

Tuleb välja, et ei ilmu ikka küll. Uus “Blades of Time” võeti vastu veel halvemini kui mängu esialgne versioon 2012. aastal. Kuigi siin on elemente “God of Warist” ja Devil May Cry’st”, siis see ei suuda leevendada fakti, et tegu on katkise, igava ja pea igakülgselt ajale jalgu jäänud mänguga.

Ei, see ei ole “Metal Gear Solid”. See on midagi palju hullemat.Foto: kuvatõmmis

2. Left Alive – 37/100

See mäng on järjekordne hea näide sellest, kuidas suured ja kuulsad stuudiod võivad vahetevahel korralikult puusse panna. “Left Alive” on kohutav “Metal Gear Solidi” stiili matkiv mäng, mille on valmis teinud “Tomb Raideri”, “Final Fantasy” ja “Deus Exi” kodustuudio Square Enix. Mängu tegevus toimub kolme tegelase ümber, kes üritavad ellu jääda 22. sajandil toimuvas futuristlikus sõjas.

Öeldakse küll, et matkimine on meelitamise ausaim vorm, kuid mitte selle mängu puhul. “Metal Geari” vaimus loodud hiilimissüsteem on katki ja ka kasutu, kuna mängu on sisse pikitud märulit, mida ei ole võimalik hiilides vältida. Ja võitlussüsteem on samuti pea alaliselt katki ja kasutamatu. Kui lisame siia juurde veel igava loo ja puised tegelased, siis saamegi tulemuseks 2019. aasta ühe halvima videomängu.

Mõni ükssarvik lihtsalt ei ole päästmist väärt…Foto: kuvatõmmis

1. Eternity: The Last Unicorn – 36/100

2019. aasta kõige kohutavam videomäng tuleb uhiuuelt Brasiilia stuudiolt Void Studios ja kujutab endast rollimängu, kus üksik haldjas peab õelate nõidade käest päästma kõige viimase elusoleva ükssarviku. Arendajate jaoks oli oluline luua üks korralik vanakooli rollikas, kuid tundub, et selle eesmärgi tagaajamisega mingi natuke liiga kaugele.

Paljud kriitikud leidsid, et “Eternity” meenutab pigem PlayStation 1 mängu, mis pidanuks ilmuma 20 aasta eest. Vanakooli elementide asemel on mängus lihtsalt kasutatud aegunud tehnikat ja võtteid – kaamera on fikseeritud, nupuskeem paneb valutama nii pea kui ja sõrmed ja kohutavalt sageli peab juba varem avastatud alasid uuesti läbi kõmpima. Kritiseeriti ka igavat ja arusaamatut lugu ja halvast kirjutatud tegelasi.

Ühesõnaga – kõik on halb. Aga ega vähemat ühelt aasta kõige kohutavamalt mängult ju ei ootakski.

Märksõnad: , , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.