Tegelaste vahel saab käigu pealt jooksvalt vahetada ning nende erinevad omadused on vastaste vältimiseks vajalikud. Näiteks saab üks kamraadidest vastaste tähelepanu endale tõmmata, et teised saaksid mööda hiilida või varjudest rünnata.

Teine tegelane saab panna maha surmavaid lõkse, kuid ei suuda üksinda mahalöödud vastaste kehasid peita. Veel üks tegelane suudab rünnata kaugelt, kuid liigub aeglaselt. Ja siis on veel üks hiiglaslik samurai, kes lööb tugevalt, kuid pole kõige nõtkem…

Su meeskonna omavahelist sünergiat kasutades võimatuna näivate olukordade seljatamine on üks “Blades of the Shoguni” parimaid omadusi. Vastaseid on nagu muda, aga kuidagi peab neist mööda saama. Istu korraks maha, mõtle ja pane paika hullumeelne plaan. Kui sa selle veel eriti napilt ellu viid, siis sellest paremat tunnet on keeruline kirjeldada.

“Blades of the Shogun” räägib ka huvitava loo, millesse on ühel või teisel määral segatud kõik viis peategelast. Graafika on samuti kaunis. Ja muide, kui saad selle mängu läbi ja soovid enamat, siis proovi ka mullu ilmunud “Desperados III”. See on samade arendajate loodud sarnastel põhimõtetel töötav mäng, mille tegevus toimub Metsikus Läänes.