Rauno Kutti: naispeategelastega mängud annavad uudse ja põneva mängukogemuse

Hiljuti ilmunud "The Last of Us Parti II" räägib loo tugevatest ja iseseisvatest naistest.Foto: Naughty Dog

Tuleb tunnistada, et tavainimese jaoks kehtib valem: videomängud = meeste maailm. Silme ette tuleb pilt meestest hasartselt tulistamas, rallit sõitmas, müsteeriume lahendamas ja jalgpalli tagumas. Aga naised?

Ei saa väita, et naistes oleks vähem mängukirge, kuigi seda on ilmselt ajalooliselt nii tajutud. Õnneks on ajad muutunud ning pidevalt tehakse juurde uusi ja üllatavaid mänge, mis kõnetavad mõlemat sugupoolt ning kus maailm on avaram kui kunagi varem.

Muusik Rauno Kutti on mängumaailmas olnud juba 25 aastat. Tema väitel ei olnudki alguses naispeategelastega mänge valikus. Tulistamismängudes on tegelane alati mingi sõjaväelane või lihaseline vihane tüüp, kelle abiga saab päid otsast tulistada ja kõike võimalikku plahvatama panna. Automängudes on tegelasteks üldiselt tuntud ralliässad, jalgpallis aga tuttavad meeskonnad MM-i ja EM-i mängudest.

Mees, päästa mind!

“Kangelaseks kehastumine ja kurjamite tapmine ning lugematute tundide kulutamine toimus tegelikult sageli naise päästmise nimel. Nagu muinasjutus ikka, viivad mängu edasi armastus ja kättemaks. Mängude ülesehitus põhines ilmselt dominantsetel meessoost mängukirjutajatel ja eeldatavasti suuremal meespublikul,” tõdeb Kutti.

Alles hiljuti mängis Kutti läbi PlayStationi mängu “Uncharted: The Lost Legacy”.

“Uncharted: The Lost Legacy” keskmes on aardekütid Chloe ja Nadine.Foto: kaader mängust

“Poole mängu pealt tabasin end mõttelt, et naispeategelasena on mängukogemus hoopis teistsugune. Füüsika ja motoorika mõttes on kõik sama, kuid sisulise poole pealt on see hoopis midagi muud. Jutuajamised eksmehest, kes oli täielik tola, erinevad suhteteemad, peategelaste vaheline läbisaamine, draama – see kõik on täiesti teistmoodi. Nii ma siis mõtlesingi, kas kõik naispeategelastega mängud on meespeategelaste omadest erinevad?”

Saab ka teisiti

Seda teemat oli tegelikult käsitletud juba kümme aastat. Mängimine muutus kättesaadavamaks ja naismängijaid oli peaaegu sama palju kui mehi. Mängude tootmise maailm pidi arvestama faktiga, et lood ei saa keerelda ainult meeste mõttemaailma ümber.

Peagi tekkis karakteri kujundamisel võimalus valida nii mees- kui ka naistegelaste vahel. Mõni mäng suutis kogu tekstilise poole ja sisu vastavalt ümber ehitada. Keskkond suhtus mängijasse kui naistegelasesse ja mängus olevad suhtedki keerlesid veidi teistmoodi. Samas oli mõnes mängus erinevus ainult näiline – karakter oli küll naine, aga dialoogides ei olnud vahet. 

“Horizon Zero Dawni” peategelane on kütt ja sõdalane Aloy.Foto: kaader mängust

Tekkisid ka naistegelastele orienteeritud lood. Rauno jaoks ei ole vahet, kas mängu peategelane on mees või naine, viimase aja lemmikmängud on olnud just naisrollides. Näiteks “Horizon Zero Dawn” on tema arvates täiesti eepiline küte. Selles saab läbi mängida ühe ägeda sõjaprintsessi elutee alates pisikesest tüdrukust kuni jõhkra robotdinosauruste kütini.

Braavo, “The Last of Us Part 2

Silmapaistvat detailsust on selles mängus pühendatud just karakteri ehitamisele. Rauno kirjeldab oma mängukogemust: “Umbes kolm tundi elasin sisse uude olustikku, mis on eelmise osaga võrreldes kõvasti edasi arenenud – postapokalüptiline maailm suletud kommuunis.”

“Eriti põnev on see nende jaoks, kes on mängu esimest osa mänginud ja tunnevad peategelast Elliet juba isiklikult,” arvab Kutti. “Väikesest tüdrukust on sirgunud äge noor naine. Mängu alguses saame tutvuda tema sõprade ja uute huvidega. Minu kui kitarristi jaoks oli eriline kogemus mängida üsna tõetruult kitarri peal laule – kes on mängu mänginud, see teab.” 

Eriti meeldis Raunole “TLoU2” juures sotsiaalne maailm. “See tunne, et ei mängi mängu, vaid oled mingi pikema filmi või seriaali stsenaristi abiline. Otsustad, kes kuhu läheb või kuidas pahalasi maha võtta. Erinevate olukordade üle saavutatav kontroll on emotsionaalselt nii kaasahaarav ja samal ajal väga pingestav.”

Ellia ja Dina mängus “The Last of Us Part II”.Foto: kaader mängust

“Mingil hetkel avastasin, kuidas hingamine oli ununenud või suu oli mitmeks minutiks lihtsalt lahti vajunud. Harv polnud ka korralik võpatus, isegi koos väikese kiljatusega. Kuna olude sunnil mängisin kõrvaklappidega, siis tundsin, et väga suurt vaeva on nähtud ka mängu helidisainiga. Kui kuuled kaugelt clicker’eid (mängus olevad “seenezombideks” muutunud inimesed), siis jätab süda kohe paar lööki vahele. Igal valel koperdusel, klõbinal või kogemata lastud relvalasul on tagajärg. Suremine on suudetud üsna koledaks kogemuseks muuta ja seda välditakse iga hinna eest.” 

Kui Kutti varasemad mängukogemused on keerelnud ümber meeste korraldatud pääste- ja kättemaksuoperatsioonide naiste pärast, siis “TLoU2” on tema sõnul täiesti vastupidine, kuid rohkem sisu ta siinkohal reeta ei taha.

“Kokkuvõttes pole vahet, kas oled mees- või naispeategelane, sest missiooni taust on üldiselt sama. Vahe tuleb sisse karakteri mõttemaailmas ja erinevusi leiame ka välimuses. Kui YouTube’is naistegelaste kohta videoid otsida, siis võib leida üsna palju arutlusi teemadel, kas mehel sobib naistegelasena mängida ning kas on okei panna naistegelasele naise nimi, kuigi mängija on tegelikult mees. Minul ei ole ausalt öeldes vahet, sest minu jaoks on see mäng.”

“Ma ei ole ka klassikaline gamer, kes kütaks hommikust õhtuni veebis XP’d üles ja üritaks end kuskil tabelis liidrikohal hoida. Ma võtan mängu kätte, et siseneda fantastilisse maailma, teha asju, mida ma muidu ei saa teha, ning kogeda kunsti ja kultuuri, mida ei ole muul moel võimalik elus nautida.”

“Pult kätte ja viis-kuus tundi hiljem üritan oma abikaasale kõike juhtunut edasi anda, lootes näha temas sama vaimustunud emotsiooni… edutult,” analüüsib Rauno Kutti.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Igal argipäeval

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto-, raha- ja meelelahutusportaali olulisematest lugudest.