Kõigepealt halb…

Kui tahta “GreedFalli” mängides pettumust vältida, siis on vaja enda ootused ja lootused vastavalt kalibreerida. Tegu ei ole supermänguga, mis on loodud 200 miljoni dollari ning arendajate isikliku elu ja vaimse tervise hinnaga. “GreedFalli” tegi valmis väike Prantsuse stuudio Sipders. Nende eelmine mäng oli “Technomancer” ja see ei ole kohe üldse hea videomäng.

Väike stuudio, raha on vähe, eelmine mäng oli kesine… No ei kõla hästi. Ja “GreedFalli” mängides on nende piirangute tulemusi näha, eriti just tehnilise poole pealt. Tegu ei ole graafiliselt kõige detailsema mänguga. Tegelased liiguvad mõneti puiselt ja dialoogides on vestluspartnerite silmad kohati seletamatutel põhjusel kinni. Hääle ja huulte liikumise sünkroniseerimine on pigem helesinine unistus, mille “GreedFall” jätab teistele mängudele.

Seda kõike on enne “GreedFalli” ostmist kasulik teada, vastasel juhul võib pettumus olla suur. Tegu ei ole tehniliselt “The Witcheri” ja “Dragon Age’i” tasemel mänguga, kuigi see paar on kahtlemata andnud “GreedFalli” loojatele kõige enam inspiratsiooni. See mäng on rohmakas ja lihvimata teemant, kuid on oluline, et see siiski on teemant!

Sest selle tehnilise rabeduse all on peidus üks võrratu rollimäng ja oleks kahju, kui rollikafännid “GreedFallist” ükskõikselt mööda vaataksid.

… ja siis hea

Esiteks, lugu on pagana huvitav! “GreedFalli” tegevus toimub fiktsionaalses maailmas 17. sajandil, kus sarnaselt reaalse ajaloo sama perioodiga on uus kuum asi kolonialism. Suurriigid on avastanud maagilise saare, sinna enda kolooniad rajanud ja pärismaalaste elu põrguks teinud.

Sina kehastad ühe suurriigi diplomaati, kes reisib paradiisisaarele otsima leevendust salapärasele katkule. See, milliseks kujunevad peategelase koduriigi suhted teiste impeeriumite, kuid ka pärismaalaste ja väiksemate organisatsioonidega, sõltub otseselt mängija tegudest ja valikutest.

Teiseks, missioonid on mitmekülgsed ja pikad. Keegi ei palu sul kokku koguda 200 kotkasulge või leida üles 30 paekivitükki. Lood, ka kõrvallood, on mahukad ja hargnevad laiali eri suundades. Tegelased teevad loogilisi valikuid ning hea stsenaarium ja tugev häälnäitlemine puhuvad “GreedFallile” tõeliselt elu sisse.

Näiteks avastasin ma ühest laohoonest kaks jooksus olevat ajaloolast, kes väitsid, et põgenevad Impeerium A eest. Impeerium A saatkonnas saingi ülesandeks ajaloolased kinni võtta, kuid valetasin, et ei ole neid näinud. Impeerium A sõdib aga Impeerium B-ga ja selle saadik lubas hea meelega hädalisi aidata, et Impeerium A-le käru keerata.

Kuid Impeerium B abi ei tule tasuta ja käsi peseb kätt. Kui tahtsin ajaloolasi päästa, pidin kinni nabima naabruskonnas võltsmedikamente müüva apteekri. Asja uurides selgus, et tohter müüb küll libarohtusid, kuid ainult seetõttu, et ta üritab nii välja arendada reaalset katkuravimit, mis inimesi aitaks. Ja lisaks oli Impeerium B teda halvasti kohelnud, mistõttu ei saanud mees legaalselt äri ajada.

Ja nii hakkavad erinevad missioonid ja lood aeglaselt omavahel kokku põimuma ja üksteist mõjutama. See tohter, kellel mina minna lasin, annab ennast tulevikus kindlasti veel näole, kuid see pahandab tõenäoliselt Impeerium B-d. Ja need ajaloolased on mulle kindlasti tänulikud, kuid nende elu võib mulle hiljem maksta Impeerium A austuse.

Minu jaoks on ühe hea rollimängu loo proovikiviks see, kuidas erinevate lugude tulemused ümbritsevat mõjutavad. “GreedFallis” on mängija kohalolu maailmas tuntav. Inimesed ja sündmused reageerivad sellele, mida sina teed. Ka su kaaslased võivad sinu teod heaks kiita või hoopis hukka mõista ja lõpuks sootuks su kõrvalt lahkuda.

Ühesõnaga…

… kui sulle meeldivad loopõhised rollimängud, siis ära lase tehnilisest rohmakusest ennast häirida ja proovi “GreedFalli”. See mäng on lihvimata teemant, mille sees on peidus üks väga korralik ja nauditav rollikas.

“GreedFall” on saadaval arvutile ning PlayStation 4 ja Xbox One’i konsoolidele.