Eelmise põlvkonna konsoolid ei ole andmekandjate osas väga nõudlikud ja on kohati uuematest konsoolidest isegi lihtsamini hallatavad. Sisemist kõvaketast saab igaüks soovi korral asendada kas suuremamahulise HDD või kiirema SSD-ga, mida uute Xboxide ja PlayStation 5 puhul teha ei saa. Vanemate konsoolide tarvis ei pea ilmtingimata valima just Microsofti või Sony andmekandjaid – sobib mistahes väline kõvaketas.

Kas valida väline HDD või SSD? Sobivad tegelikult mõlemad. HDD ei paranda lihtsalt mingil juhul konsooli algseid laadimisaegasid. Väline kõvaketas peab kindlasti olema vähemalt USB 3.0 toega, vastasel juhul tekivad mängides probleemid.

Teine teema on väline SSD, mis kiirendab dramaatiliselt mängude laadimise kiirust. Oluline on meeles pidada, et mäng ise jookseb nii sisese kui välise SSD pealt sama kaadrisagedusega. Suurimad mängusisesed erinevused tulevad esile pigem halvasti optimeeritud teostes, kus esineb tekstuuride aeglast laadimist. Siin on heaks näiteks mullune “Assassin’s Creed Valhalla”. 

Headeks valikuteks on näiteks Seagate Expansion 1+ TB või Western Digital My Passport 1+ TB. Üldiselt ei erine väliste kõvaketaste mudelid üksteisest eriti palju – maksimaalseks kiiruseks jääb veidi üle 130 MB/sek peaaegu iga mudeli puhul, kui sellel on olemas USB 3.0 tugi.

Väliste SSD-de puhul ei ole olukord nii lihtne – pakutakse nii korralike kiirustega seadmeid (400+ MB/sek), kuid leidub ka vanemaid kehvemate kiirustega (300 MB/sek ringis) variante. Sellepärast peab enne ostu sooritamist alati üle kontrollima, et lugemiskiirus oleks vähemalt 400 MB/sek – siis võib kindel olla, et mängude laadimisajad on tõepoolest kiiremad. Heaks valikuks oleks näiteks Seagate Expansion SSD 500 GB, mis maksab umbes sama palju kui 1 TB mahuga väline HDD, kuid on see-eest mitu korda kiirem.

Veel üheks võimaluseks on kasutada ka suuremaid väliseid HDD-sid, näiteks enam kui 4 TB mahuga, mis vajaksid eraldi vooluallikat. Samuti võib soetada eraldi kas HDD või SSD ning panna selle spetsiaalsesse SATA-USB kasti, mis muudab SATA-ühenduse USB mikro-B-ks ehk tavaliseks välise andmekandja ühenduseks.

Siin peab samuti arvestama SSD-karbi kiiruse võimalustega. Enne ostu uuri kui palju see tegelikult läbi laseb, kuna odavamate seadmete puhul võib kiirus olla piiratud. Pärast andmekandja karpi panemist ja õige kaabliga ühendamist on olukord aga identne iga teise “komplektse” välise andmekandjaga. Nii saad mänge seadmele salvestada ning sealt neid ka jooksutada.

Xbox Series ja PlayStation 5

Uusimate konsoolide puhul ei ole olukord nii lihtne. Kuna Microsoft ja Sony kasutavad uuemates mängukonsoolides ülikiiret NVMe SSD-d, siis isegi väline SSD ei ole suuteline uue põlvkonna videomänge piisava kiirusega konsoolile saatma, rääkimata siis HDD-dest.

Arvestama peab, et nii uued Xboxid kui ka PlayStation 5 saavad kasutada väliseid andmekandjaid vaid mängude hoiustamiseks ja mitte mängude jooksutamiseks. Erandiks on vaid uuendamata tagasiühilduvusega vanemad mängud – neid teoseid saab iga välise andmekandja pealt probleemideta jooksutada ka uutel konsoolidel. Kõik teised teosed ning ka uutel konsoolidel uuenduse saanud vanad mängud aga välise andmekandja pealt ei jookse.

Kui soovid oma uue konsooli andmemahtu suurendada, siis Microsoft pakub juba praegu võimalust osta Xbox Series konsoolidele laienduskaarti. Tegu on üle 200 euro maksva spetsiaalse mälukaardiga, mis sisestatakse konsooli taga asuvasse porti. See lisab 1 TB andmemahtu, mille kiirus on võrdne konsooli sisemäluga ja millelt saab ka mänge jooksutada.

PlayStation 5 omanikud peavad veel ootama. Kuigi konsoolis on olemas NVMe pesa välise SSD jaoks, siis hetkel veel see lihtsalt ei tööta. Kui väliste SSD-de tugi ühel päeval lisatakse, siis vastavate kiirustega andmekandjad saavad tõenäoliselt olema üsna kallid ja ei jää hinnalt Microsofti mälukaartidele arvatavasti alla.