Mängud

“The Last of Us Part II”: 5 asja, mida pead teadma selle aasta suurimast mängust

Ellie saadab PlayStation 4 väärikalt pensionile.

Täna ilmub “The Last of Us Part II”, mis märgib sisuliselt selle konsooligeneratsiooni lõppu. See on eelviimane suur PlayStation 4 eksklusiivmäng, juulis ilmub veel “Ghost of Tsushima”, aga siis ongi kõik.

2013. aastal oli esimese “The Last of Usiga” sama lugu, see märkis PlayStation 3 ajastu lõppu, aga see-eest korraliku pauguga, saades automaatselt üheks parimaks mänguks üldse, mis on tehtud. Kas järg on samaväärne?

Kõigepealt pead sa selle kohta teadma seda, et mida vähem sa tead, seda parem on. Ausalt ka. Mina siin ühtegi asja ei reeda ja jään meelega väga üldiseks.

Ära loe selle kohta midagi

Mina suutsin ennast kõikidest spoiler’itest hoida ja see oli õige valik. Soovitan seda ka teistele. Ära vaata selle striime ega ära loe selle kohta midagi. Mida tühjema lehena sa sisse lähed, seda parem.

Spoiler: kitarri saab mängida ka mängus.

Mulle tundub, et see tegelikult on Sony väga kaval strateegia, mis hoiab inimesi elevil ja sunnib neid mängu kohe täishinnaga esimestel päevadel mängima, sest muidu äkki internet rikub su jaoks kõik ära.

Seega soovitus: kui sul on selle mängimine plaanis ja sa ei suuda internetis silmaklappidega ringi käia, siis mängi seda kohe. Ära jää ootama aega, millel selle hind kukub poole peale. Sony strateegia töötab.

Sa pead olema esimest osa mänginud

Kui esimese “The Last of Usi” lõpp jättis mulje, et lugu sai läbi ja kas üldse järge ongi vaja, siis selgus, et ikka on. Küll pead sa aga olema esimese osa läbi teinud, et teise loost ja selle sügavusest aru saada.

See, et sa lähed mängid esimesena teist osa, see pole variant. Playstation 4 “The Last of Us Remastered” maksab praegu 20 eurot, nii et pole ka hullu.

See pole mäng lastele ja EKRE tuumikvalijale

Kui sama arendaja Naughty Dogi suurepärane “Unchartedi” sari on hoolimata vägivallast sobilik ka noorematele, siis uus “The Last of Us” on kohati ikka päris rets.

Seenhaigusega zombid näevad veel võikamad ja detailsemad välja ning vägivald… jah, vägivald on selle mängu tema, siis peaks sind panema selle peale laiemalt mõtlema.

Eestis pole “The Last of Usi” ärakeelamiseks veel petitsiooni tehtud.

Kui sa arvad, et sul noorem pere päris niimoodi laiemalt ja filosoofilisemalt seda asja võtta ei suuda, siis pigem soovita seda neile mõne hea aasta pärast.

Teine aspekt on kindlasti see, et Sihtasutus perekonna ja traditsioonide kaitseks ning veel üks või kaks või isegi kolm meie valitsuserakonda (mul on see endal sassis, aga ilmselt ka neil endil on see segane) seda mängu kindlasti heaks ei kiida, kuna suhted selles mängus pole traditsioonilised. Nii suures videomängus polegi kunagi samasoolisi suhteid nii põhjalikult käsitletud.

Märksa pikem kui esimene osa

“The Last of Us Part 2” on umbes poolteist korda pikem esimene osa, mille sai läbi 15+ tunniga. Küsimus on, et kas see kannab välja. Arvamusi on siin olnud erinevaid ja ma olen alles ise 15 tunni peal, aga siiamaani kannab küll.

Naughty Dog on meister tempoga mängimises, osates ideaalselt pakkuda pingelistele võitlussektsioonidele ja hiilimisele vahepeale hetki, kus sa saad rahulikult apokalüptilist maailma avastada ning nautida lummavaid rohebetoonilisi linnavaateid.

Minu soovitus on ka seda mängu mängida raskel raskusastmel – see tegelikult ei ole raske, küll aga sunnib see minu meelest mängima nii, nagu see on mõeldud.

Suits tähendab teisi inimesi, kes on palju hullemad kui lihtsalt zombid.

Raskel raskusastmel saad sa surma lihtsamalt ja laskemoona on vähem, mis sunnib sind rohkem hiilima ja oma tegevusi läbi mõtlema, mitte uisapäisa lahingusse hüppama, kust äkki väljudki hea õnne korral veel edukalt. Ka toetab selline lähenemine rohkem mängu narratiivi ja teeb Ellie märksa usutavamaks kangelaseks.

Mäng tegelikult ei nõua, et sinust jääks maha pikk laipade rivi. Täiesti aktsepteeritav on, kui sa enamikest kohtadest lihtsalt läbi hiilid.

See on ikkagi ainult videomäng

Selliste suurte mängudega käib kaasas alati foon, et tegu on millegi enneolematuga ja millegi sellisega, mis võib videomängude kui meelelahutusformaadi piiri nihutada kuskile täiesti uude kohta.

Tõde on selles, et see ei nihuta ja see on ikkagi kõigest videomäng, mille puhul on kohati päris selgelt näha neid ehitusplokke, millest see on kokku pandud.

Siin on mõned äratuntavad lahendused “Unchartedi” mängudest, mis esimestel kordadel olid küll toredad, aga nüüd paneb see mõtlema, et kas tõesti kuidagi teistmoodi neid lahendada ei saa. Kui mäng ise selliste asjade üle nalja teeb, siis see pole ka tegelikult naljakas, vaid lihtsalt tundub liiga lihtne lahendus.

Aga sellest hoolimata, kas see on hea? Juba praegu võib öelda, et see on selle aasta kõige kvaliteetsem mäng siiani ja ilmselt ka kõige parem. Üllataval kombel aga on seekord mängumehhaanika ja maailm ise suuremad staarid kui emotsionaalne side peategelastega, mis esimese osa just nii meelejäävaks tegi.

Meie täispikka arvustust saad lugeda siit.

Märksõnad: , ,
Oled sa GEENIUS, RIKAS või PRO? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.