Sõltlane programmeeritakse ümber
“Protsess algab tavaliselt patsiendi iseloomu põhjalikust hindamisest, et välja selgitada need faktorid, mis aitavad kaasa mängusõltuvuse tekkele ja säilitamisele,” selgitas Kai W. Müller, uuringu kaasautor.
“Alustasime patsientide harimisega mängusõltuvuse mehhanismide ja mõju osas. Patsiendid pidasid päevikut, kuhu panid kirja päästikud, mis panid nad mängima, ning tunded, mis neid valdasid enne pikki mängusessioone. Pärast seda õppisime koos varem mängimisele suunatud energiat ümber suunama,” jätkab Müller.
Ravi viimases etapis keskendutakse sõltuvust esile kutsuvate iseloomujoonte muutmisele. Näiteks töötatakse selle kallal, et tõsta patsientide stressitaluvust ja sotsiaalseid oskuseid või panna neid paremini enda emotsioone mõistma. Nii on võimalik varem liigsele mängimisele ajendanud impulsid “ümber programmeerida”.
Tulemused on head, aga probleemid jäävad
Kuigi uuringu tulemused olid paljulubavad, siis on selle metoodikaga ka probleeme. Esiteks, ei keskenduta ainult mängusõltuvusele, vaid ka liigsele interneti tarbimisele. Teiseks, tegu on lühiajalise uuringuga. Kolmandaks, see keskendub ainult meestele.
Mülleri sõnul on mängusõltuvust naiste puhul vaja uurida teistsuguste meetoditega, kuna nad otsivas sellele probleemile abi meestest erinevatel viisidel. Ta väidab, et naised ei arva sageli, et on mängudest või internetist sõltuvuses, vaid usuvad pigem, et nende valdkondadega seotud probleemid on mingite teiste suuremate murede kõrvalmõjud.
Mängusõltuvus on valdkond, millele hakatakse tulevikus üha enam tähelepanu pöörama. WHO lisas hiljuti mänguhäire ametlike haiguste nimekirja ning Tervise Arengu Instituudi andmete kohaselt on 16% Eesti noortest videomängudest sõltuvuses. Sellest hoolimata ei tea Eestis mitte keegi, kuidas selle probleemiga tegeleda ja kes selle eest vastutama peaks.
