“Watch Dogs” on kummaliselt hüpliku elukäiguga mänguseeria. Iseendaga on vastuolus ka seeria uusim osa “Watch Dogs Legion”, mis tabab kohati kümnesse, kuid põrutab siis jälle märgist täiesti mööda.
2014. aastal suure pettumuslaine saatel ilmunud Ubisofti “Watch Dogs” pidi toona olema tõeline järgmise põlvkonna avatud maailmaga seiklusmäng, mis teeb midagi täiesti seninägematut. Loodeti graafilist innovatsiooni ja mängumehaanikate revolutsiooni, aga tulemuseks oli korralik põrumine.
2016. aasta “Watch Dogs 2” oli kardinaalselt teistsugune: loobuti liigselt tõsistest toonidest, peategelased olid noored hakkajad häkkerid ning graafiliste püüdluste osas ei üritatud üle oma varju hüpata. Minu jaoks oli aga kuue aasta tagune fopaa oma töö teinud ning teise osa vastu puudu mul igasugune huvi.