“Ilmateadustajast diktori valikul on väga oluline lai silmaring, hea eesti keele tundmine ja eneseväljendusoskus ning ka julgus ja sobivus kaamera ees esineda,” selgitab Adermann. “Kuid ametisse astumise eelduseks on, et ilmateemat puudutavad põhitõed tehakse endale korralikult selgeks.”

“Aastate jooksul TV3 korraldatud ilmateadustajate konkursid on alati osutunud väga populaarseks – soovijaid on olnud sadu,” meenutab Aderman. “Nende CVd-e seast oleme tavaliselt välja selekteerinud paarkümmend kandidaati, kes on järgmise sammuna läbinud kaameraproovi ja vestluse, mille põhjal on tehtud lõplik valik.”

Adermann arvab, et ilmateadustajate konkurssid on osutunud niivõrd populaarseks, kuna see amet annab hea eetrikogemuse ja toimib hüppelauana telemaailma. “Näiteks ilmateadustajast uudisteankruks olen sirgunud nii mina ise, kuid ka TV3 telekolleegid Irmeli Karja, Ingrid Teesalu ja ETV “AK” ankur Monika Tamla. Paljudest ilmateadustajatest on saanud armastatud saatejuhid – Kristo Elias, Kairit Tuhkanen, Helen Sürje ja teised.”

Miks ei loe ilma asjatundjad?

Adermann meenutab, et 1997. aasta sügisel sai TV3-st kõige esimene telekanal Eestis, mis tõi ekraanile ilmateadustaja kui diktori. Enne seda edastasid prognoose professionaalsed sünoptikud nagu Helve Kotli, Merike Merilain ja Taimi Paljak.

Täpseid põhjuseid, miks 1997. aastal meteoroloogidest loobuti, ei oska Adermann välja tuua. “Väga tõenäoline, et põhjus oli proosaline – EMHI inimestel lihtsalt ei olnud aega põhitöö kõrvalt igal õhtul salvestustel käia, kuna see oli üsnagi ajamahukas – koos eeltöö, TV3 majja jõudmise, grimm, salvestus ja muu võtab 2-3 tundi kindlasti.”

Võib-olla on muutuse põhjus aga veel lihtlabasem – meelelahutuslikkus kaalus üle professionaalide teadmised. “Tavaline ilmaesitleja mugandas teksti vaataja jaoks lihtsamaks, sai lubada vabamat esinemisstiili ning oli kaamerate ees esinemisel profim, mis tähendas salvestustel arvestatavat ajavõitu,” seletab Adermann.

Tuleb välja, et selle üle, kas ilmateadet sobib paremini edastama sünoptik või saatejuht, on arutletud pikalt ja seda teemat pole tänaseni lõplikult maha maetud. “Tõde on ilmselt kuskil vahepeal ja oleneb erinevatest asjaoludest,” arvab Adermann.

“Sünoptiku kui asjatundja esitus on ilmahuvilise jaoks professionaalne ja info mõttes täiuslik, kuid samas annab telesaatejuhi esitus võimaluse ka meelelahutuslikku lisaväärtust pakkuda.”

Diktor võiks ka meelt lahutada

“Mäletan, et kui aastate eest esimese lapsega koduseks jäin ja tollane uudistejuht Enn Eesmaa mulle ilmateadustaja ametit pakkus, mainis ta, et teadustaja-diktori eesmärk võiks alati olla ka vaatajate tuju tõsta,” meenutab Adermann.

“Kui professionaali puhul hindame meteoroloogia-alast peensusteni lihvitud prognoosi, siis diktor edastab infot pigem lihtsamas võtmes, täiendades seda oma tugevusega – ladusa esinemisoskuse ja meelelahutusliku nüansiga. Kõik oleneb muidugi taustast ehk kanalist, kus ilmateadet edastatakse.”

Kuid tehnoloogia kiire areng on tekitanud olukorra, kus uusim ilmainfo on kõigist alati vaid paari liigutuse kaugusel nutitelefonis peidus. See võib ühel päeval ära nullida ka ilmateadustajate vajalikkuse, kuid seda Adermanni lähitulevikuprognoos veel ei näita.

“Kuna ilmaprognooside teave on tänapäeval kõigile kättesaadav, on palju arutletud selle üle, kas teleilmateadet traditsioonilisel kujul inimesega kaardi ees on üldse vaja? Senised arutlused on jõudnud tõdemuseni, et veel on.”