Nojah, ilm ütleb juba raamatu nime osas kõik ära. Kui seda vihma ikka hoiatab, siis varsti võib tõesti mööduva veeremi alt sulle mõni liiter musta pori näkku lenduda. Aga samas, seda teevad vahel raamatud ka, loomulikult Mihkel Raua poolt kirja pandud Musta Pori Näkku.
Kui sa oled sündinud seal kusagil 70ndate kandis, siis siit tuleb paar rämedamat nostalgiaduuri, sest Raud haarab su ilma pikema tseremooniata selga ja tassib keset muusikute ja artistide elupõletamist, mille käigus luuakse aga ka hulgaliselt imelist muusikat. See kitarrikeelte vahelt paistev ja akordinootide, trummipaukude ja klaasiklirina vahelt kostev maailm on nii hoogne, kirju ja värvikas, et loe raamatut kindluse mõttes autos ja turvavööga kinnitatuna. Isegi siis kui auto seisab.
Nii. Ja kui sa nüüd oled sündinud kusagil 90ndail või peale seda, siis võta raamat ka kätte. Ja loe. Sulle on see sama äge. Lisaks kõigele eelmainitule annab see raamat sulle võimaluse tuleval vanaisa Helmuti juubelil särada oma teadmistega 80ndate rokikultuurist Eestis. Ja miks mitte võtta sünnipäevalauas kartulisalati kõrvalt vestluse ohjad ning teema osavalt peokultuurile juhtida. Oleks ju põnev vanemate ja vanavanematega arutleda pidude erinevuste üle vabas ja segases 80ndate kultuurimajas ning bassivärinat täis Halli technopeol.
Okei, tegelikult ei räägi see raamat ainult pidudest. See räägib palju ka muusikast, muusikute raskest elust ja 80ndail valitsenud ühiskonnast. No ja siis ikkagi neist pidudest kontserditest ka.
