Minu raamatu peategelased on vast eelkõige inimlikud, oma nõrkuste ja tugevustega. Peategelane Leo satub just isikuomadustest tulenevate probleemide ja komplekside tõttu kohutavalt suurde kitsikusse, mis ta peaaegu hävitab. Mulle on huvitav jälgida, kuidas tegelane raskete asjaolude vastu võideldes ka iseendaga võitlust peab.

Tegevuspaik: tuttav koht annab lugejale võimaluse samastuda

Kus lugu aset leiab, sõltub raamatu ideest. Mõni saab alguse just nimelt ruumist ja on sellega tihedalt seotud. On väga põnevaid lugusid, mis toimuvad ainult ühes ruumis.

Minu raamatu tegevus toimub väga selgelt ja äratuntavalt tänases Tallinnas, et “Midagi tõelist” tunduks meie lugejale ka selles plaanis millegi tõelisena.

Selles raamatus liiguvad ja tegutsevad tuttavad inimesed meie ümbert ja ka interjöörid ja tegevuspaigad on tuttavad – tänavad, korterid, kauplused – lihtsalt see, mis tegelastega juhtub, on erakordne. Lugejas tekib tunne, et teatud asjaoludel võib see kõik meist igaühega juhtuda.

Kõrvaltegelased: viska osad kõrvale, neid pole nii palju vaja! 

Selle kohta pole mingit kindlat reeglit, aga kui kasutada ohtralt kõrvaltegelasi, siis peaks silmas pidama, et need lugejale hoopis põnevuse asemel segadust tekitama ei hakkaks.

Kas neid kõiki ikka on loo jutustamiseks vaja? Kas nad lugejale üldse meelde jäävad? Niimoodi võib fookus kaduma minna ja sama on ka sisuliinidega.

Liiga palju kõrvalliine võib hakata lugu koormama ja lugeja ei saa enam aru, millele keskenduda. Näidendeid kirjutades lähtun põhimõttest, et tegelasi oleks nii vähe kui võimalik. Tundub, et teatud piirangud aitavad tavaliselt lugu hoopis teravamaks muuta, see sunnib leidma nutikamaid lahendusi.

Kirjutaja: peab olema selge peaga, mitte kerges vines

Tundub, et eelkõige peab meeleolu olema töine. Ma ise ei oota mingit spetsiaalset meeleolu ega kutsu seda ka kuidagi esile. Teinekord võtan hoogu, et arvuti taha istuda, aga see hoovõtmine ei ole seotud meeleolu ootamisega, vaid lihtsalt laiskusega.

Kirjutamine on mõttetöö, eeldab keskendumist, milles vaist juhib mõistust ja vastupidi. Kirjutama peaks ikkagi selge peaga ja täie teadvuse juures, siis on “antennid” kõige paremas töökorras.

Olen samas elu jooksul siiski vahel harva sattunud kirjutama ka äärmuslikus meeleolus, kas kurvastuses või rõõmujoovastuses, aga enamasti on mul tulnud see töö hiljem jahtunud peaga ümber teha.

Samas elan kirjutades tegelastele kaasa, nii et paljuski sõltub kirjutamise meeleolu ka sellest, mida kirjutamine ise minuga teeb. Näiteks, kui “Midagi tõelist” peategelane Leo satub oma eluga täiesti väljapääsmatusse olukorda, siis olen tema pärast kurb. Niisamuti olen põnevil, kui väljapressijast Karl püüab lõksu ootamatult ohtliku tegelase.

Lugeja: mõistmisvõimet ei tohi alahinnata

Situatsioonide lahti seletamise detailsus oleneb peamiselt konkreetse teose stilistikast, üldisest jutustamislaadist. On lakoonilisi teoseid, mis jätavad lugeja fantaasiale rohkem ruumi, aga on ka neid, milles kõike väga detailselt lahti kirjeldatakse.

Mõlemad lahendused võimaldavad nauditavat tulemust. Heaks näiteks väga napi ja lihtsa kirjutamisviisi juures on Agota Kristofi “Kaustik”, mis on kirjutatud justkui kohmakas lapse kõneviisis, aga sellele vaatamata on see kirjanduslik pärl. See raamat on samuti žanrisegu, sõjadraama, täiskasvanuks saamine, müsteerium, põnevik.

Raamatus “Midagi tõelist” jutustavad lugu vaheldumisi kaks täiesti erinevat tegelast, kelle kirjeldusviisid ja ka kõnepruuk on väga erinevad. Haritlasest Leo kirjeldab kõike kujundlikumalt, kasutab paralleele kunsti- ja muusikamaailmast.

Samas kui lihtsa taustaga Karli kirjeldused on hoopis maisemad. Tahtsin, et mõlemad tegelased oleksid kaasahaaravad jutustajad, aga samas täiesti erineval moel.

Algajale kirjutajale võib vast soovitada, et tuleks pigem hoiduda olukordade üleselgitamisest, lugeja mõistmisvõimet ei tohiks alahinnata.

Toon: ära loe moraali

Ei tohiks hakata moraali lugema või oma tegelasi arvustama, see võib jääda lugeja hooleks. Autor võiks üritada tegelasi mõista, mitte hukka mõista. Tuleks kuulata, mida lugu ja tegelased sulle tegelikult öelda tahavad.

Lood, mis on ilma selle kuulamisprotsessita kirja pandud, võivad tunduda konstrueeritud ja mõjuvad lugejale kas liiga selgena või ettearvatavana. Siinkohal tuleks vast usaldada ütlust, et hea raamat on autorist targem.

Mina ehitasin raamatu üles kahele vastandlikule tegelasele, jättes lugeja otsustada, kumb neile sümpaatsem tundub. “Midagi tõelist” laseb tegelastel ennast ise tutvustada ja ka mul endal oli kirjutades põnev jälgida, kuidas nad ise oma tegusid õigustasid või ise ennast milleski süüdistasid.

Lõpp ei pruugi kõige olulisem olla

Raamatus “Mida tõelist” on puänt viimastel lehekülgedel, uus pööre, aga meeldejäämiseks ei pea tingimata puänti kasutama.

Iseküsimus on, kas lõpp peaks üldse meelde jääma, lõpp võib olla ka lihtsalt lõpp.