Üks esimene raamat, mis mulle pähe tuleb on “Vahva Sõduri Švejki Juhtumised Maailmasõja Päevil.” Ühel lõkkevestlusel seda mainides avastasin rõõmuga, et ma pole ainus, neid Švejki fanatte on veel. Selles teoses on nii palju pisidetaile, et avastan igal korral midagi uut. Eriti lemmik on stseen, kus Švejk end vahi all hoidvat, kuid kogemata kombel end silmini purju joonud politseinikut, läbi lumehangedes maantee talutab.
Kuna kordnik on purjus, aga siiski ametipostil, on ta end Švejki külge käeraudadega aheldanud. Heast südamest, nagu ikka, aitab Švejk siis politseiniku linna, et Švejk korralikult vahi alla saaks võetud. Nii liigutav, ja noh, mis seal salata, meeletult naljakas. Perfektne suvelugemine.
Neid raamatuid on veel
Teine raamat, mis mul aina ja aina uuesti loetud saab, on Indrek Hargla “French ja Koulu” sari, eriti just viimane raamat, “Frenchi ja Koulu reisid.” Olen seda lugenud nii Hispaanias puhkusel viibides rannas, kui ka Saaremaal. Suvekoju sauna ehitades sai võetud pähe idee ühte seina kadakaseibidest mosaiik laduda. Ja nii ma siis istusin, lugesin raamatut, hästi, lasin kõnesüntesaatoril seda endale ette lugeda ja saagisin kadakat seibideks.
Ja siis hakkasin seibe koorima. Koorisin, aga kuna kohati kiskus jutt nii põnevaks, suutsin ühel hetkel noa lihtsalt pooleks murda. No juhtub. Saun sai valmis, kadakamosaiiki seina ei saanud, aga mälestus jäi ja tõuseb iga kord Frenchi ja Koulut lugedes taas esile.
Kui tihti?
Kui tihti siis? Mõni raamat on selline, mida ei viitsi iga aasta lugeda. Mõnda tahaks lugeda iga poole aasta tagant. Näiteks mitmete Eesti ulmekirjanike ühistöös valminud “Saladuslik Tsaar” nime kandvat sarja, milles tänaseks on viis raamatut, armastan alati lugeda suvel.
