Raamat

Raamat, mis on otsekui muinasjutt keset Teist maailmasõda

Suur osa raamatu tegevusest leiab aset Põhja-Prantsusmaal asuvas Saint-Malo linnas. Foto: Cristian Bortes/Flickr

2014. aastal ilmunud Anthony Doerri “All the Light We Cannot See” pärjati Pulitzeri ilukirjanduspreemiaga ja pälvis ka mitmeid teisi kõrgeid autasusid. See tähendab, et mina ei olnud ainuke, kellel oli raamatut raske enne lõpule jõudmist käest ära panna.

Raamatu tegevus toimub vahetult enne Teist maailmasõda ja selle ajal. Järgitakse (enamasti) kahte tegelast – noort prantslannat Marie-Laure’i, kes jäi juba lapsena pimedaks, ning Saksamaa kaevanduslinnas üles kasvavat Wernerit, kelles tekib õrnas eas huvi tehnika vastu. Nende kahe kauged eluteed ristuvad sõja jooksul huvitaval viisil.

“All the Light We Cannot See” mõjub mõneti kui sõjaaegne muinasjutt. Sõjakoledusi hakatakse rohkem kirjeldama alles teose lõpus. Suurem osa autori aurust on läinud mõttekäikudele ja sisemonoloogidele ning pikkadele emotsionaalsetele kirjeldustele. Eriti Marie-Laure’ist luuakse vaat et haldjalik tegelane.

Lisaks muinasjutule on siin ka käputäis draamat ja müstikat, mis ei lase raamatut enne lõppu jõudmist käest panna. Lisame süžeesse iidse teemanti ja seda jahtiva natsiohvitseri ning tulemuseks on korralik triller, mille lehti lapates läheb vahel pikalt meelest kella poole kiigata.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.