Näiteks üsna filmi alguses kalgilt “avada kedavra” surmaneedusega mõrvatud väike mugulaps pani kohe paika olukorra tõsiduse. Lisaks tekitas kõhedust teadasaamine, et Voldemorti madu Nagini, kellel Neville “Surma vägistes“ raevukalt pea maha lõi, on hoopiski vereneeduse all kannatav aasialanna, kes antud filmis oma lugu asub rääkima.

Kui esimene osa keskendus rohkem Harry Potteri kooliõpiku autorile Newt Scamandrile ja sellele, kuidas ta fantastiliste loomade uurimisega algust tegi, siis uue filmi keskmes on must võlur Grindelwald.

Harry Potteri lugudest on teada, et Dumbledore ja Grindelwald olid lapsepõlves parimad sõbrad. Muidugi ei selgu nende suhte sügavus Potteri–raamatutest mitte kunagi, ent Rowlingu hilisem avaldus Dumbledore’i seksuaalsuse kohta kumab antud filmis üsna tugevalt läbi.

Liialt pikale veninud dialoogid

Dumbledore’i nägemused Erisedi peegli ees näitavad, et neid seob sõprusele ka saladuslik verevanne, mis takistab neil omavahel võitlusse asuda, ent kui meenutada šokolaadikonna maiusest saadud võlurikaarti, siis teame, et üks hetk see siiski juhtub ning Dumbledore ja Grindelwald vastamisi lähevad. Nutikas filmivaataja saab juba aru, et triloogiaks puhutud filmisaaga lõppebki ilmselt kahe suure võluri duelliga.

Niikaua on aga Dumbledore sunnitud oma liistude juurde jääma ja appi võtma etturi, kelleks antud loos ongi Newt, kes oma loomakohvri kaenlasse haarab ja Pariisi, sündmuste keerisesse rändab.

Läksin teist filmi vaatama üsna suure elevusega. Esimene film pakkus palju äratundmisrõõmu ja tuttavaid emotsioone, eriti põnev oli näha võlumaailma hoopis teises ajastus ja riigis. Film oli igati meeldiv. Kahjuks pean aga tõdema, et teine film jäi minu jaoks kohati soiguma. Liiga pikalt jäädi püsima tegelaste omavahelistel dialoogidel, mälestustel ja taustalugude tutvustamisel.

Kohati on see mõistetav, sest keskmine filmivaataja ei teagi Dumbledore’i lapsepõlve ja keerulise pere ajaloo tagamaid. Kuid pikemad peatused Newti ja Leta Lestrange’i kooliaja suhetel ja pikad emotsioonipuhangutega stseenid, oleksid minu meelest võinud jääda veidi tagasihoidlikumaks, et teha ruumi Dumbledore’i-Grindelwaldi omavahelise keeruka suhte detailidele.

Mingi hetk tundus, et ilmselt on Potterimaailmas end mitte nii kodusena tundva tavalise filmivaataja jaoks tulvana kaelasadavat infot ühe korraga liiga palju.