Kaks geeniust – džinn ja toonik

Kahte autorit võiks võrrelda džinni ja toonikuga. Neil Gaimani ampluaa on tumedad fantaasiad, mis enamikes tema raamatutes keeravad meile mõistetavale maailmale hullumeelsed filtrid peale ja panevad küsima, mis toimub selle mehe peas. Heaks näiteks “Ameerika jumalad”, mis põhineb samuti raamatul ja saab peagi teise hooaja.

Gaiman on nagu väga, väga hea käsitöödžinn – natuke hull, keerukate nüanssidega ja enamike jaoks natuke liiga kange.

Kadunud Terry Pratchett on aga legendaarne oma žanris, mida võiks võtta kokku “lõpmatult naljakas ja samavõrra terav fantaasiakirjandus”. Enamik teoseid sobivad lugemiseks ka lastele, kuigi suurem osa seoseid ja nalju jääb neile arusaamatuks, samas on lood alati väga põnevad.

Terry Pratchett on nagu kvaliteetne käsitöötoonik – puhtalt juues mõnusalt värskendav ja maitsemeeli paitav kogemus. Samas, mõne jaoks võib olla liialt magus ja ilma teravuseta.

“Head ended” on perfektne kokteil Gaimani džinnist ja Pratchetti toonikust. Arvestades, et seriaali loomise juures on Gaiman aktiivselt ka kaasatud, siis ootan seda vähemalt sama palju kui “Troonide mängu” kaheksandat hooaega.

Seniks peame vaatama treilerit: