Üsnagi ettearvatav stsenaarium eks. Keegi mängib kusagil algoritmide ja neuraalmootorite ja võrkudega, võimsate serverite ja andmetega ja oih, sündiski tehisintellekt.

Koolipoisi tembud

Nii juhtubki sarja teises osas “AI Apocalypse”, kus üks koolipoiss arendab oma onu palvel välja viiruse, mille algoritmid toimivad kui bioloogiline organism. Kuna tegevus toimub 10 aastat hiljem kui esimese raamatu sündmused, aastal 2025, on inimkond ülimalt tehnoloogiline. Autod, telefonid, arvutid, külmkapid, pakidroonid, pliidid, uksekellad on kõik võrku ühendatud ja seega võtab viirus need ka üle. Ja muidugi areneb viirus peagi säärase arvutusvõimsuse juures intelligentseks. Esimeses raamatus tutvustatud Elope on endiselt toimiv ja püüab uue tehisintellektiga ühendusse astuda.

Kogu raamat on täis pikitud imelist tehnilist surimuri. Asjad mitte lihtsalt ei juhtu, vaid juttu tuleb IP-aadressitest, serveritest, andmekeskustest,andmepakketidest, kaablitest, raadiolinkidest ja nii edasi.

Asjad lähevad allamäge

Raamatu kolmandast osast “The Last Firewall” leiame juba ka implantaadid, mille inimene oma pähe istutab, et ilma lisaseadmeteta võrku pääseda. Maailm on täidetud tehisintellektidega, kellede käitumist reguleerib klassisüsteem. Mida usaldusväärsem tehisintellekt, kes on valmis ühiskonda panustama, seda kõrgem klass. Loomulikult leidub aga üks intellekt, kes soovitud klassi saavutada ei saa ning süsteemi trikitades saab enda kätte hiiglasliku võimu, eesmärgiga inimeste loodud kontrollsüsteem koos inimeste endiga kukutada.

Tänu ühele esimesele inimesele, kes sünnist saati implantaadiga elanud on ja kes seetõttu võrkku kui päriselu mõjutada suudab, ei ole kurjal tehisintellektil üldse nii lihtne võita.

Mis nüüd siis juhtus?

Ka neljas raamat, “The Turing Exception” räägib loo olukorrast kümne aasta kauguses tulevikus, aastal 2043. Tehisintellektid hakkavad vaikselt tüdinema inimeste klassisüsteemist ning kui nanorobotite leke hävitab kogu Miami linna ning Ameerika koos Hiinaga tehisintellektid keelustavad, on konfliktist vaid pool juuksekarva puudu.

Siinkirjutaja neelas neli raamatut umbes nelja päeva jooksul alla. Tegemist on hästi kirjutatud actionlooga, kus piisavalt nii tehnojuttu, aga ka mõtteainet sellest, mida me päriselt teeme, kui ühel päeval kusagilt ootamatult tehisintellekt välja kerkib? Kas võtame ta oma ühiskonna liikmeks, palgates ta tööle, pannes ta meie autot juhtima paludes tal analüüsida finantsturgu või saates ta kosmosesse uurimisretkele?