Näitlejad toovad tegelased tõetruult ellu

Esmalt tasub kiita karakterite loomet ja näitlejate valikut. Tegelased on värvikad, eriilmelised, parajalt kiiksuga ning mõnes mõttes tüüpilised. Kontrollivad ja muretsevad vanemad, rohkem vabadusi ihkav tütar, nutimaailma sukeldunud poeg, kahtlaste äridega tegelev võõras jne. Ehk siis inimesed, kellega igaüks on väiksemal või suuremal määral oma elus kokku puutunud.

Äratundmisrõõmu pakub muide ka tänapäevane poppide teemade valik – krüpto, OnlyFans, petuskeemid jne. Kõikide teemadega käib muidugi kaasas ka teatud stereotüüpsus ja eneseiroonia, mis sarjale vunki juurde annab.

Tulles aga tegelaste juurde tagasi, siis nende ehedusele ja usutavusele aitab lisaks läbimõeldud karateriloomele ja stsenaariumile muidugi kaasa ka hoolikalt tehtud näitlejate valik. Iga näitleja sobib oma rolli väga hästi ning eriti meeldejääv on Karl-Erik Kudu esitus Paulina, kes oma väljaütlemistega ilmselt paljudele meelde jäi. Ja eks ole lapsnäitlejate leidmine ju keerukas väljakutse, mistõttu on eriti tore näha, et sarja tegijad näitlejate valikuga naelapea pihta tabasid.

View this post on Instagram

A post shared by Elisa Eesti (@elisaeesti)

Hoogsus hoiab pilgu ekraanil

Hea on ka see, et sarja vaadates igav ei hakka. Kogu seriaali ilmestab hoogne tempo, mis ilmselt ka nutiajastule omase keskendumisvõimega inimesed (vähemalt mõneks ajaks) süvenema suudab meelitada. Dialoogid on kiired, stseenid mööduvad ruttu ning mõttevahetusi ilmestab situatsiooni- ja absurdikoomika, mis muigama või isegi naerma ajab. Ühesõnaga – seda tunnet, et sari veniks kui tatt, vaadates kindlasti ei teki.

Mis ei tähenda aga, et vahepeal ei oleks tekkinud tahtmist natuke edasi kerida. Kuna kõik oli üle võlli keeratud, muutus sisu kohati liiga intensiivseks ja ehk isegi väsitavaks. Siinkohal võib tuua näite politseinike omavahelisest tembeldamisest või abielupaari ekstreemsest armukadedusest. Ent võib-olla on kerimisesoov lihtsalt märk sellest, et kõiki osasid ei peaks ühe päevaga ära vaatama 🙃.

Üle võlli keeramisel tasub aga ka veidi pikemalt peatuda, sest vinti on sarjas tõesti kõvasti juurde pandud. Olgu selleks siis ebaloogiliselt pikk õnnetute sündmuste jada, emotsioonide üleküllus või multikalik stiil – kõike on palju ja allahindlusi ei tehta.

Ja kuigi see võib kõlada üleliigsena, siis tegelikult on asjade suuremaks paisutamine selles sarjas täitsa omal kohal. Jah, emotsioonid keevadki kohati täiesti üle ja ratsionaalsusest pole haisugi tunda. Kõik on üleliia kaootiline, absurdne ja too much to handle, aga ometigi on sellega suudetud enamasti maitsekat piiri hoida ning labasusest hoiduda. Õhuke jää, millel kõndida, ent seekord õnneks päris vette ei kukutud.

Nii et kes otsib hoogsat meelelahutust, mida vaadates oma aju tööpäeva või -nädala muredest välja lülitada, võib Elisa Huubist “Uue alguse” käima panna küll. Või siis võib alustuseks treileri ära vaadata: