Kanal 2 ise tahab rõhutada, et tegu on ENSV tegijate uue sarjaga. Vaatajana on siiski raske mööda vaadata paralleelidest Tuleviku ja Morna linna vahel.

Valitseb üldine lootusetus, inimesed on saamatud lambad, palju on niisama istumist ja jauramist, ilma et lugu kuhugi areneks. Aga “Teine võimalus” peaks justkui Õnnele peale keerama komöödiafiltri, mis kõik kangesti naljakaks muudab. Harvadel hetkedel see õnnestub.

Ojari silmavaade on aus

Näitlejaid tahaks pigem kiita. Kainust pidava lihtsameelse joodiku Tarmo on Indrek Ojari juba esimeses osas suutnud hästi välja kujundada ja nauditavaks muuta. Egon Nuteri õnnetu külavanema Kalju ahastus on palju ehedam kui Morna turul kardulat müüva Jüri keskpärasus.

Ka linnast maale kolinud teleprodutsent (Ain Mäeots) suudab oma uute mõttetute naabrite tagurlikkuse peale päris ägedalt vihastada. Kui need hetked on sündinud kohapealse improvisatsiooni käigus, siis võib see ka tulevikuks veidi lootust anda.

Aga sisulise pinge ja tõelise vaadatavuse peab asjale andma ikkagi stsenaarium. Selle autoriks on, üllatus-üllatus, Andra Teede, kes alates 2014. aastast kirjutab ka “Õnne 13”.

Sisuturundus täiesti uuel tasemel

Üks, mis eristab töö pärast teleka vaatajat tavavaatajast on see, et saade tuleb vaadata lõpuni. Niisiis leidsingi ma “Teise võimaluse” tiitritest teate, et asi on kinni makstud Euroopa ja haridusministeeriumi rahadest, projekti “Täiskasvanuhariduse edendamine ja õppimisvõimaluste avardamine raames”.

Ma ei ole kunagi suutnud otsustada, kas lõpuni uskuda neid, kes ütlevad, et Ühendriikides käib sõjavägi Hollywoodile plekki välja, et vaprad merejalaväelased filmides ikka kangelaslikud välja näeks.

Nähes, kuidas Eestis pilaseriaaliga inimesi kooli aetakse, hakkab see kahtlus kaduma.

Kui “Osooni” puhul pole eriti vaja muretseda, et sotsiaalfondi finantseeringuga kaasneks kohustus ebaproportsionaalselt suurendada näiteks unimudilate kajastust, siis antud juhul veidi tekib küsimus, kuivõrd jätab taoline seotus stsenaristile süžeelist vabadust õilsale kooliteele asunud külameeste tagasi alkoholiuimasesse perifeeriasse saatmiseks.

“Teine võimalus” on kindel valik kõigile “Kodu keset linna” ja “Õnne 13” vaatajatele. Midagi hirmsat (loe: huvitavat) siin juhtuma ei hakka. Tuleviku küla asemele kaevandust ei tule ja kõik külaelanikud saavad oma elu taas kenasti järje peale.

Väikese šoki tekitamiseks tekib kellelgi korraks relaps, aga väike (kuid ühtehoidev!) kogukond aitab ka tema uuesti meeleparanduse teele.

Eesti on väike, midagi pole teha. Seetõttu kirjutavad kriitikat Diktori nime alt Geeniuse toimetuse liikmed Marii Karell, Siim Männik, Henrik Roonemaa, Tarmo Tähepõld ja Hans Lõugas ning aeg-ajalt ka meie erinevad kaasautorid, kelle arvamust me respekteerime.