See ütlus pole muidugi päris täpne, sest klassikalise televisiooni saatuse kohal on küsimärgid. Inimesed trükivad arvutisse sisse n-e-t-f-l-i-x ja pühendavad oma tähelepanu hoopis sellele. Aga see ei muuda asja iva: episoodidesse jaotatud sarjad kubisevad A-klassi filmistaaridest ja režissööridest nagu vanasti kinofilmid.

Te võite mulle rääkida, et kogu see asi sai alguse Kevin Spacey’st ja “Kaardimajast” või sarjadest nagu “Breaking Bad”, “Troonide mäng”, “Sopranod”, “Mad Men”.

Minu jaoks isiklikult on kõige kõvema märgi jätnud “True Detective” 1. hooaeg – võimsad karakterid, intelligentne tekst, unustamatu atmosfäär ja see kõik pole tehtud läilaks ja kergesti tarbitavaks, vaid nõuab vaatajalt ka sisse elamist.

Suur osa sellest oli selle esimese hooaja režissööri Cary Fukunaga käekiri. Öeldakse, et seriaalide puhul ei ole režissööril nii palju võimu nagu filmides, sageli vaheldub režissöör iga episoodi järel. “True Detective” on näide vastupidisest. Kui Fukunaga jaoks oli sarja esimene hooaeg tema looming, siis teiseks hooajaks lahkus Fukunaga sarja juurest ja selle tase käis ühemõtteliselt alla nagu eskalaatoril.

Jonah Hill ei saagi enam jalaga munadesse

Nüüd on Fukunaga sarjaga tagasi, sest 21. septembril tuleb Netflixis välja tema kümneosaline uus sari “Maniac”.

Elevuse tõstab mitmekordseks ka see, et meespeaosas on ei keegi muu kui Jonah Hill, kes on praeguse aja üks erakordsemaid tegelasi Hollywoodis.

Jonah Hill on eriti sümpaatne sellepärast, et ta alustas tobedate jalaga-munadesse noortekomöödiate karakternäitlejana, ent on nüüd sealt sirgumas hoopis mitmetahulisemaks kujuks. See oli selge juba “The Wolf of Wall Street” ajal.

Sisututvustuse järgi on Hill ja naispeaosas olev Emma Stone (“La La Land”) sarjas kaks patsienti, kes saavad mingis tuleviku kliinikus vaimsete häirete raviks uutmoodi tabletikuuri. Mida see täpselt tähendab ja kas sari kaldub rohkem ulme, komöödia, sünge düstoopia või millegi muu poole, näeb juba järgmisel reedel.