Hea oli ka see, et igast lahendusest räägiti väga lihtsalt ja selgelt. Võimalik, et inimestele, kes teemaga rohkem kursis on, mõjus „TeadusEST“ isegi liiga lihtsustavana, kuid eks olegi saade suunatud eelkõige neile, kes valdkonnast üleliia palju ei tea, kuid siiski oma silmaringi avardada soovivad.

Kõik vähekenegi keerulisemad mõisted (nagu näiteks kerogeen) seletati vaatajatele kohe lihtsalt ja rahulikult lahti. Teemade selgitamisesse andsid oma panuse nii saatejuht Erle Loonurm kui ka mitmed intervjueeritavad. Viimaseid oli saate lühikese kestvuse kohta tõesti palju ning nad kõik olid pädevad põlevkivi teemal rääkima. Ka olid intervjueeritavad head kõnelejad ning nende juttu oli kerge jälgida.

Ka Loonurm tegi saatejuhina head tööd, mõjudes (nagu alati) siira ja usutavana. Oli näha, et ka tal endal oli huvitav saadet teha ja uusi teadmisi saada.

Saadet oli ka pildiliselt huvitav jälgida. Lisaks hiljuti filmitud kaadritele põlevkivikaevandusest, tuhamägedest, laboritest ja muust kasutati saates ka arhiivikaadreid. Näiteks näidati saate alguses lõiku 1980. aastast, mil suhtumine põlevkivisse oli tänapäevaga võrreldes täiesti teistsugune. Näidati ka arhiivikaadreid Saaremaal asunud prügimäest, mis 2013. aastal suleti, ning lisaks jõudis vaatajateni ka loodusmuuseumi video ordoviitsiumi ajastust. Seega pildiliselt jagus vaheldust küll.

Asi, millest võib-olla veidi puudust tundsin, oli suurem süvitsi minek ja probleemi laiaulatuslikum käsitlus. Põlevkivi ja sellega seonduv on teema, mis on väga aktuaalne ja mis ka omajagu poleemikat tekitab. Kuigi põgusalt mainiti, milliseid keskkonnaprobleeme saates tutvustatud lahendused leevendada aitavad, oleks teemat siiski saanud kompleksemalt ja põhjalikumalt käsitleda.

Samas oleks siis saade pikemaks veninud ja ehk oleksid nii mõnedki televaatajad sel juhul huvi kaotanud. Ja ega ju fookus polnudki keskkonnaprobleemidel, vaid valgusvihk suunati teadlaste tublile tööle. Kuigi süvateadmisi saatest ei saanud, oli see siiski huvitav vaatamine ja andis mõtteainet küll.