Vunki võinuks juurde keerata

Näiteks arvasin, et noori ootab ees ekstreemsem maja kui see, kus nad tegelikult viibivad. Olgu – on näha, et sisustus ja tehnika on vana, häda tuleb teha kuivkäimlas, soe vesi saab kiirelt otsa ja torud on pidevalt ummistunud, kuid tegelikult ei tundu maja sugugi nii šokeeriv, kui osalejad välja näitavad ja kui saate reklaamtekstist mulje jäi. Paljud elavad ilmselt endiselt sellistes (või hullemates) kodudes. Aga ju tahetigi sellist keskmist maja – mitte liiga ehmatavat, aga mitte ka liiga uhket. Samas ekstreemsus oleks ehk vaatajanumbritele rohkem kasuks tulnud.

Lisaks eeldasin, et noortele antavad ülesanded – mis peaks neid siis innustama teineteist tundma õppima – on rohkem nõukogude ajaga seotud. Tõsi, nad pidid valmistama sööke, mis tol ajal populaarsed olid – näiteks raguud, millest paljud isegi kuulnud ei olnud –, ent samas mõni ülesanne hõlmas lihtsalt flirtivate lausete kirjutamist või riiuli kokkupanemist ja värvimist.

Sidemete sõlmimisele aitasid need ülesanded ilmselt kaasa küll, ent ehk oleks needki harjutused saanud rohkem nõukogude temaatikaga ära siduda. Üle kivide ja kändude õnnestuvat söögitegemist oli palju põnevam jälgida kui riiuli värvimist. Seda enam, et ülesanded jäid vahel natuke venima ja nii hakkas saadet vaadates kohati igav.

Samas muidu on saate ülesehitus igati loogiline ja arusaadav ning saade tehtud juba tuttava reality valemi järgi – filmitakse osaliste igapäevaelu, mis on põimitud intervjuu katkete ja pihikambri videotega. Tuttav ja toimiv, jalgratast siin keegi ei leiuta ja ega ei olegi vaja. Nii et sellel ma pikemalt ei peatukski.

Värsked näod kuluvad ära

Räägime nüüd hoopis osalejatest. Kui muidu kipuvad tõsielusaadetes näod aeg-ajalt ikka korduma ning tüübilt on kõik kuidagi alati väga samasse auku, siis „Kõige parem osaleja“ toob endaga uued ja värskendavana mõjuvad tuuled. Nagu öeldud, osaleb saates üheksa noort ning nende vanus jääb vahemikku 18–25 aastat. Tegemist on noortega, kel on enesehinnanguga probleeme (olnud) ning kes tahavad parandada oma suhtlemisoskust ja suhete loomise vilumust.

Erinevate, ent mõnes mõttes sarnaste noorte kaudu antakse ekraanil edasi Gen Z põlvkonda neile omases võtmes. Silma torkab kohe nutiajastu ja sotsiaalmeedia mõju, hästi palju estonglishi (safe space, nice, bestie ja vibes on vaid üksikud näited) ja sõnavara, mis vanemale vaatajale võib arusaamatuks jääda.

Pealeloetud tekstiski kõlasid vahel laused nagu „Aitame nüüd vanema vaataja reele – mida tähendab #faktid?“ ja „Stop, mida see shippimine siis ikkagi tähendab“. Endalgi tekkis saadet vaadates kuidagi vanem tunne, sest kuigi vanuse poolest peaksin nende noortega samasse auku jääma, siis ega minagi nende kõikidest väljenditest aru ei saanud.

Ka saatejuht – juutuuber Sidni Tomson – on saatesse sobiv. Seda just eelkõige seetõttu, et nutipõlvkonna esindajatest rääkiva reality saatejuhiks sobibki juutuuber ja sotsiaalmeedia staar, kes aitab samuti luua kontrasti nõukaaja ja tänapäeva vahel.

Ekraanidest eemale või siiski mitte?

Küll aga on mu meelest veider, et saates, kus tahetakse noori teineteisega suhtlema innustada ja ekraanidest võõrandada, saavad nad saatejuhiga sidet hoida vaid ekraani kaudu. Sidni ei ole osalejatega samas majas, vaid jälgib neid kaameratest ning kui ta noortele mõnest ülesandest vms teada tahab anda, salvestatakse videosõnum, mida siis osalejad ekraanilt vaatavad.

Kuigi see, et ta nendega kogu aeg ühes majas ei viibi, on igati arusaadav, siis ekraani kaudu suhtlemine tundub küll ebavajalik lahendus, mis saatele midagi juurde ei anna, vaid hoopis selle eesmärgile vastu töötab. Palju vahetum oleks, kui Sidni edastaks noortele ülesandeid ise neile külla minnes, sest nii saaksid noored ka temaga päriselt suhelda. Aga ju oli produktsiooni mõttes nii lihtsam.

Üldkokkuvõttes on tegemist täitsa okei saatega, ent tegelikult leiab vaba hetke sisustamiseks telesaadete seast ka parema ajaviitekaaslase. Noored on julged ja avatud ning piinlikku purjus lällamist saates ei ole – mis juba toob endaga plusspunkte –, aga mis parata, natuke hakkas saadet vaadates igav ja tundus, et teostus jääb ideele veidi alla. Ent potentsiaali on saatel küll ja ehk järgmistes osades kasutatakse seda ka rohkem ära.